Argidialektika XIV. Elukaaslus

MARGUS OTT

Puutudes kokku meeldiva inimesega tahame olla temaga aina rohkem ja rohkemas koos. Kui tema tunneb samamoodi, siis võimegi hakata koos elama, saada elukaaslasteks, astuda abiellugi, nii et teine on meil elus kaaslane ja me pakume teineteisele abi. Nõue olla koos aina rohkem ja rohkemas seab meid mõlemaid tohutu pinge alla: see nõuaks justkui, et teine sobib meiega kõikides mõõtmetes: seksuaalses, intellektuaalses, emotsionaalses, sotsiaalses; et me naudime koos samu asju: looduses olemist, teatriskäimist, kunstinäituse vaatamist, teatud kolmandate inimestega lävimist; et me mõlemad vaimustume Medtnerist, ibn Ḥaldunist, Littellist, minu kassist Miisust ja tema koerast Murist jne.

Sellist pinget ei ole võimalik välja kannatada; ikka tüütab kallis inimene ära, mingid ebakõlad meeldimuses muutuvad talumatuks, nii et tahaks lävida kellegi muuga. Seda suunda edasi arendades saaksime n-ö spetsialiseerunud elukorralduse, kus seksin Mariga, teatris käin Mariaga, matkan Marianaga, filosofeerin Marianniga, pidutsen Maritega, kamina ees kassi silitan koos Marileega. Ja saab veel minna edasi, nii et ma teen iga tegevust mitmesuguste inimestega. Lähen matkama, vaatan, kes mulle seltsiks tuleb, võib-olla kohtan tee peal kedagi, kellega edasi liikuda.

Aga loomuldasa tahaks tegevusse süveneda sama inimesega. Olles kedagi matkal juhuslikult kohanud, tahaks temaga koos edasi minna. Või kui olen juba kellegagi koos Medtnerit kuulanud, siis on meil ilmselt huvitavam ka koos Šostakovitšit kuulata. Ja võib-olla Littellist rääkida. Äkki matkatagi? Nõnda pöördub isikupaljundamine taas omaenda vastandiks, koondub ühe isiku peale.

Banksy. I Love You. London 2010.

banksy.co.uk

Elukunst seisneb ilmselt selles, et haraliminekut ja taaskoondamist hästi vaheldatakse. Kuid nende vaheldaminegi tüütab ära, tahaks jääda ühe modaalsuse juurde: kas minna harali või koonduda. Aga võib-olla saab neid kaht teineteise sisse pöörata? Nii et haraliminek ise juba mingil tasandil koondab ning koondamine mingil moel läheb harali?

Minnes elukaaslasest mingiks ajaks lahku ning liikudes eri lävimissuundadesse harali ma koondan end nendessamades lävimistes, sest kõikides neis eri harudes lävin ju ikkagi „mina“; ma joonistun paremini välja neis lävimistes uute inimestega ja ootamatutes olukordades. Kuna ma õpin niimoodi paremini inimestega suhtlema ja olukordades toime tulema, siis ma lävin teatud mõttes sama inimesega ja olen tuttavas olukorras.

Ja teisipidi, koondudes ühe inimesega lävimisse, ma hargnen arvutuiks harudeks, tulevad välja mu imepeened nüansid, sama inimene osutub teist­suguseks ning tuttav olukord osutub ootamatuks.

Niimoodi koondumine lävimisse ühe inimesega ja lahknemine lävimisse paljude inimestega ei vastandu ja isegi mitte lihtsalt ei vaheldu, vaid juba de jure kätkevad teineteist. Elukunst seisneb selles, kuidas see de facto välja tuua. Kuidas elukaaslasega hargneda ning paljude inimestega lävides koonduda.