Kõige vähem igav inimene

Kõik tähtsamad avastused tehti ja suuremad sündmused mälu uurimises toimusid siis, kui seal ligidal oli Endel Tulving.

JÜRI ALLIK

Kui ma 1968. aastal alustasin Tartus psühholoogiaõpinguid, siis ei olnud, hoolimata suurest informatsiooni­sulust, kuigi raske sattuda Endel Tulvingu nimele. Üheks põhjuseks oli see, et järgmised paarkümmend aastat olid psühho­loogias mälukesksed. Suurem osa tipp­uurijatest uuris mälu ja väga suur osa kõige mõjukamaid töid kõneles mälust. Kui psühholoogia oli mälukeskne, siis mälu uurimine tiirles Tulvingu ümber. Kõik tähtsamad avastused tehti ja suuremad sündmused mälu uurimises toimusid siis, kui seal ligidal oli Endel Tulving.

Steven Haggbloom koos kolleegidega on koostanud nimekirja XX sajandi kõige mõjukamatest psühholoogidest,¹ kasutades mitut mõjukuse näitajat, nagu töödele tehtud viidet arv, psühholoogiaõpikutes mainimine ja nimekate psühholoogide seas tehtud küsitluse tulemused. Kokkuvõttes on Tulving selle nimekirja esimeses pooles, edestades isegi teist kuulsat Tallinnas sündinud psühholoogi Wolfgang Köhlerit.

Tänapäeval on teadlase elu väga hästi dokumenteeritud. Kui teadlane ei ole väga laisk, siis laseb ta umbes viie minutiga Google Scholaril (GS) teha oma isikliku profiili, mis edaspidi jälgib automaatselt kogu tema järgnevat teadlaskarjääri. Näiteks 17. mai 2017 hommikul ütles Endel Tulvingu profiiil,² et teised uurijad üle kogu maailma on tema töid viidanud 78 176 korral. Mitte et me saame teada pelgalt arvu, vaid ka selle, millist tööd millises artiklis või raamatus on viidatud.

Üks arv, mis kõige paremini võtab kokku teadlase viidatavuse on h-indeks, mis Tulvingul võrdub 107ga. See tähendab, et Tulvingul on ilmunud 107 tööd, mida on viidatud vähemalt 107 korda või rohkem. Võrreldes paljude teiste maailma tippteadlastega ei ole Tulvingu tööde arv üle määra suur. Kuid kindlasti on tema kasutegur maailma parimaid – töid, mida ei viidata või viidatakse kasinalt, peaaegu ei olegi.

Mul pole mõtet hakata üksikasjalikult üles lugema, mida täpselt on Endel Tulving teaduses korda saatnud. Ma püüdsin seda teha – kas hästi või halvasti – tema tööde eestikeelse kogumiku „Mälu“ (1994) eessõnas, mis ilmus kirjastuse Kupar väljaandel. Tulvingu „Mälu“ ilmus teist korda paremini toimetatuna 2007. aastal Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel. Raamatu kaanel on kasutatud abikaasa Rutt Tulvingu maali, mis on inspireeritud Endel Tulvingu mälukontseptsioonist. Kuna eesti keel ei ole üleilmse teaduse keel, on see raamat üks kõige tähtsamaid teadustekste, mis on eesti keeles kunagi ilmunud. Peale selle on ajakirjas Akadeemia ilmunud „Ajas rändamine ja kronesteesia“,³ mis sai ka ajakirja parima artikli aastapreemia.

Üks asi, mis kindlasti võib põhjustada segadust, on see, et Endel Tulvingu avastustes ei ole midagi keerulist. Kui Higgsi bosoni mõistmiseks on tarvis pikka eellugu, siis episoodilisest mälust saab aru iga koolilaps. Veelgi enam, kui Higgsi bosoni kindlakstegemiseks oli tarvis sügavale maa alla kaevata miljardeid maksev 27kilomeetrise läbimõõduga rõngas, siis Endel Tulving on enamiku aja oma teadlaskarjäärist saanud hakkama vaid pliiatsi ja paberiga. Ma mäletan kunagi ammu Ameerika Häälest kuuldud intervjuud, milles Tulving seletas, miks ta Torontosse minnes valis oma uurimisobjektiks mälu. Erinevalt teistest eksperimentaalpsühholoogia valdkondadest saab mälu uurida väga lihtsate vahenditega.

Kuid see lihtsus võib olla väga petlik. Võtame näiteks Endel Tulvingu 1984. aastal ilmunud artikli „Mälu ja teadvus“ ajakirjas Canadian Psychology. Olgu selgituseks öeldud, et tegu ei olnud sel ajal ega ole ka nüüd just kõige mõjukama ajakirjaga. Artikkel ise on tõestus selle kohta, et ajakirja mõjuteguril ei ole nii suurt osa, kui seda tavaliselt arvatakse. Kui on hea töö, siis seda märgatakse, sõltumata, kus on see ilmunud. Mainitud artikkel on nii ajakirja kui ka Endel Tulvingu üks kõige viidatumaid töid. GSi andmetel on seda tööd viidatud 3673 korral.

Artikli „Mälu ja teadvus“ sisu on väga lihtne. 1985. aastal võis suure kindlusega öelda, et on olemas vähemalt kolm piisavalt erinevat mäluvormi: semantiline, episoodiline ja protseduuriline. Keegi ei olnud varem mõelnud, et need kolm mäluvormi nõuavad erinevaid teadvuse vorme. See mälu liik, mis lubab meil ilma raskusteta kingapaela kinni siduda, erineb sellest mälust, mis lubab ilma pikemalt mõtlemata vastata küsimusele „kui palju on seitse korda kaheksa?“. Hoopis teistsugust teadvust läheb tarvis siis, kui meil on vaja ajas rännata, et vaimusilmas kujutleda näiteks oma elu esimest koolipäeva. Endel Tulving ütles, et nende kolme mäluvormiga käib kaasas kolme liiki teadvus: anoeetiline (mitteteadlik), noeetiline (teadlik) ja autonoeetiline (iseteadlik). Väga lihtne! Igaüks oleks ju võinud selle peale tulla, et me ei oska kuigi palju seletada, kuidas me kingapaela sõlmime. Või selle peale, et korrutustabeli tundmise puhul pole tarvis ajas tagasi rännata hetke, mil korrutamine vigadeta selgeks oli saanud. Ja lõpuks selle peale, et ajas rändaja peab iseendast teadlik olema, et oma esimest koolipäeva kellegi teise omaga mitte segi ajada.

Endel Tulving on kogu oma elu rõhutanud, et ta on eestlane. Vähemalt kõik mälu-uurijad teavad tema päritolu ja sellega on ta olnud üks kõige mõjukamaid Eesti saadikuid muus maailmas. See oli sündmuste loomulik käik, et Endel Tulving korraldas 1998. aastal Tallinnas sümpoosioni „Mälu, teadvus ja aju“, kuhu kutsus nii oma noored kui vanad sõbrad. Mitte kunagi varem ega hiljem pole Eesti pinnal koos olnud psühholooge, kes kuuluvad oma valdkonna absoluutsesse tippu. Aasta hiljem ilmusid konverentsil peetud ettekanded kogumikuna „Mälu, teadvus ja aju: Tallinna konverents” („Memory, consciousness, and the brain: The Tallinn conference“), nii et maha märgitud sai ka koht, kus kõik aset leidis.

Kui ma peaksin kunagi koostama nimekirja kõige huvitavamatest inimestest, kellega elu jooksul olen kokku puutunud, siis ei ole mul pikalt vaja mõelda. Mul ei ole Endel Tulvinguga kunagi igav olnud. Mulle tundub, et tema edu teadlasena tuleneb suurel määral ta vaimsest kärsitusest, mis ei talu igavust. Teaduse surm ei ole eksimused, mida ikka juhtub, vaid igavus ja võimetus üllatada. Üks DNA struktuuri avastanutest, James Watson avaldas raamatu, mille pealkiri sisaldab head soovitust: „Väldi igavaid inimesi” (2007). Endel Tulving on kõige vähem igav inimene, keda ma olen kunagi kohanud!

1 S. J. Haggbloom, R. Warnick, J.E. Warnick, V. K. Jones, G. L. Yarbrough, T. M. Russell, T. M., … E. Monte, – „The 100 most eminent psychologists of the 20th century“ Review of General Psychology, 2002, 6(2), 139–152.

2 https://scholar.google.com/citations?hl=en&user=OxmLLMEAAAAJ&view_op=list_works

3 Jüri Allik, Endel Tulving – „Ajas rändamine ja kronesteesia“, Akadeemia 2003 nr 5 lk 915–937.