Quo vadis, vabakutselise muusiku honorar?

Interpreetide kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu ei ole tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis.

SAALE FISCHER

2. mail otsustati Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku leppida Eesti solistide ja kammermuusikute õiglase tasu määrades. Esimesed katsed honoraride standardimiseks tehti EILis juba aastaid tagasi, kuid kirjalikult fikseeritud ühiskondliku kokkuleppeni tookord ei jõutud. Seda tervitatavam on EILi värske intsiatiiv, mis leidis käsitlemist ka paar päeva hiljem toimunud Eesti Muusikanõukogu avalikul arutelul „Millised võimalused on Eestis interpreedil, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esineda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu saada“. Vestlusringis osalesid Ivari Ilja (pianist, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Indrek Vau (trompetist, Eesti Interpreetide Liit), Aare Paul Lattik (organist, vabakutseline interpreet), Marko Martin (pianist, Eesti Pianistide Liit), Kadri Tali (riigikogu kultuurikomisjoni liige, muusikamänedžer ja -produtsent), Margus Allikmaa (kultuurkapitali juhataja), Ivo Lille (saksofonist, kultuuriministeeriumi muusika­nõunik). Vestlust juhtis EILi juhatuse esimees Henry-David Varema.

Õiglaste tasude arvestamise aluseks on võetud kolm kriteeriumi: kehtiv riigi kultuuritöötaja miinimumpalk täistööaja korral (1600 eurot), kava eeldatav ettevalmistusaeg (tööaja koefitsient) ning kontserdisaali istekohtade arv. Viimase puhul on piir tõmmatud 400 istekoha juurde: esindussaalid (400+ istekohta) ning väiksemad saalid (alla 400 koha). Selle tulemusena on välja käidud järgmised honorarid (brutotasu inimese kohta), mis on näha juuresolevas tabelis. Peale selle on nimetatud minimaalne kontserdi väljakutsetasu, mis on 0,3 kultuuritöötaja miinimumpalka ehk 480 eurot bruto.

Olles viimased kümme aastat kõndinud nii interpreedi kui ka korraldaja kingades, paneksid need arvud mind muusikuna juubeldama. Korraldajana aga –ja siin võin rääkida mitme nii era- kui ka riigisektoris töötava kolleegi nimel, kellega sel teemal olen vestelnud – oleksin väga soovinud diskussiooni pealkirja ümber formuleerida järgmiselt: „Millised võimalused on Eestis interpreedile, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esinemisvõimalusi anda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu maksta“.

Diskussiooni saaja-vaatenurk on mõistetavam, kui uurida selles osalejate nimekirja, kus on ülekaalukalt esindatud ametnikud ja mittekorraldavad interpreedid. Miks nii? Raske öelda, kas sel või mõnel muul põhjusel ei ole kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis. Samuti on dokumendist välja jäänud mitu olulist vabakutselise muusiku tasustamise nüanssi.

	Koefitsient	Tasu €/in	Koefitsient	Tasu €/in
Soolokontsert ja esinemine orkestri solistina	2	3200	1,1	1760
Duokontserdi tasu	1,1	1760	0,6	960
Triokontserdi tasu	0,8	1280	0,4	640
Kvartetikontserdi tasu	0,6	960	0,35	560
Kvintetikontserdi tasu	0,5	800	Andmeid pole esitatud
Sekstetikontserdi tasu	0,45	720	Andmeid pole esitatud

Tabel. Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku lepitud õiglase tasu määrad Eesti solistidele ja kammermuusikutele.

Et mitte lahmida, toon edasised näited ja arvutuskäigud otse elust ehk MTÜ Floridante 2022. aasta tegevuse põhjal. Floridante annab ansambli või barokkorkestrina umbes 15 kontserti aastas, mis on suurusjärgus võrreldav EILi aastase tegevusega. Palgalisi administratiivtöötajaid meil ei ole. Helikunsti valdkonnale tüüpiliselt ei ole Floridante projektides osalevatele muusikutele kontsertidel mängimine ainus või põhisissetulek, vaid tööd tehakse muusikaga seotud palgatöö kõrvalt.

Suurem osa Floridante tegevusest on omakontserdid ja/või partneritega kahasse korraldatud ning rahastatud projektid. Usutavasti on vanamuusika­ansambel hea näitlikustamise vahend ka põhjusel, et meie valdkonnas puuduvad palgalised orkestrid, koorid või ooperid ning ka realistlikud väljavaated nende tekkimiseks. Kui vähesed pedagoogilised või administratiivsed töökohad välja arvata, toimub kogu professionaalne tegevus nii Eestis kui ka mujal maailmas projektipõhiselt ja vabakutselisuse alusel ning peamiselt ise korraldades.

EILi liikmetele saadetud dokumendis on jäänud kommenteerimata, mida täpselt mõeldakse sõna „brutosumma“ all. Kuna temaatika on seotud riigi kultuuritöötaja miinimumpalgaga, mida kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahendusel korrigeeritakse vastavalt elukalliduse tõusule, siis oletan, et praegu standardiks olevate FIE või OÜ arvete alusel (koos tulu- või käibemaksuga) tehtud väljamaksete asemel on silmas peetud füüsilise isiku töötasu.

Korraldajale kui tööandjale on sõna „brutosumma“ tähendus neil kahel juhul erisugune, kuna töötasu puhul tuleks lisaks toodud brutosummale arvestada palgafondi juurde veel umbes 35% tööjõumakse. Väikeses saalis toimuva kvartetikontserdi puhul tuleks mul korraldajana valmis panna niisiis mitte 560 eurot, vaid umbes 750 eurot muusiku kohta, kokku 3000 eurot. Mingi­sugusegi mõõtkava andmiseks mainin, et MTÜ Floridante 2022. aasta tegevustoetus oli 9000 eurot. Selle raha eest oli meil kohustus korraldada vähemalt seitse omaprojekti. Käärid? Käärid!

Peale ministeeriumi tegevustoetuse saavad erakorraldajad ja muusikakollektiivid lisarahastust kvartaalsetest kultuurkapitali toetusvoorudest (umbes kuni 1000 eurot projekti kohta) ning väiksemal määral veel maakondlikest allfondidest jm, kui kontsert toimub Tallinnast väljaspool. Siin jäävad toetussummad mõnesaja euro kanti.

Kolmas sissetulekuallikas võiks olla piletitulu. Klassikalise muusika väikeste erakorraldajate vaikiv reegel on, et eelarvesse planeeritakse üksikkontsertide oodatavaid piletitulusid võrdlemisi konservatiivselt, kui pole just valmisolekut ja soovi lõpuks isikliku rahakotiga vastutada. Juba niigi kõrge eneseekspluatatsiooni määraga valdkonnas oleks see ebavajalik, ehkki mitte pretsedenditu.

EIL on otsustanud muusikute honorarid siduda saali suurusega. Miks? Ja miks on piir asetatud just 400 inimese peale? Teose ettevalmistusaeg ehk töömaht sõltub teose raskusastmest ja/või proovideks kuluvast ajast, mitte saali suurusest. Teiseks on saali haldaja ning seal üritust korraldav institutsioon enamasti teineteisest täiesti eraldi, kumbki oma eelarvega asutused. Kolmandaks leiab suur osa Eesti kammerkontsertidest aset maksimaalselt 150–200 inimest mahutavates minisaalides: teaduste akadeemia saal, Kadrioru loss, mõisahooned, muusikakoolide saalid jne. Neljandaks on olenemata saali suurusest umbes 70 kuulajat ühe kammerkontserdi kohta Eestis väga tubli tulemus – iga kuulaja üle selle on juba kingitus. Estonia kontserdisaalis jääb kammerkontsertide kuulajaskond 70–250 inimese vahele, ehkki tegemist on tuhandet mahutava esindussaaliga. Ka festivalikorraldajana koostöös eri tasemel agentuuridega (sh Askonas Holt, HarrisonParrott jt) ei ole ma kogenud, et artistide honorariläbirääkimised algaksid küsimusest, kui suures saalis on kontsert. Ja lõpetuseks: kuhu on loetelust jäänud kirikud?

Igatahes liidame eeltoodud 3000 eurole töötasudele veel umbes 1000 eurot reklaamikulusid ja umbes 560 eurot saaliüüri Tallinnas, samuti suurte (klahv)pillide üüri, transpordi ning häälestamise (umbes 250 eurot) ehk summa summarum tuleks ühe tunnise kvarteti­kontserdi hinnaks 5370 eurot. Kuidas seda korraldajana finantseerida? Võtan oma tegevustoetusest 1/7 ehk umbes 1300 eurot ning saan kultuurkapitalilt hea õnne korral veel 1000 eurot lisatoetust. Järele jääb kulusid 4700 euro eest, mille pean katma piletituludest. Ütleme, et kontserdile tuleb tõepoolest 70 kuulajat, niisiis peaksin oma imaginaarse kvartetikontserdi pileti eest ilma eranditeta küsima väikeses saalis 44 eurot, suures saalis aga juba 66 eurot.

Olen nõus, et soolokontsert või esinemine orkestri solistina võiks esinejale sisse tuua neljakohalise summa ja ka muudel juhtudel ei sõltu honoraride suurus (või väiksus) enamasti korraldaja ihnsusest või soovimatusest muusikutele normaalselt maksta, vaid asjaolust, et terves süsteemis ongi väga vähe raha. Alles sel, 2023. aastal kasvas Floridante tegevustoetus tasemele, kus saame lõpuks ometi ja ilma südametunnistusega pahuksisse minemata mõelda rohkem kui ühe barokkorkestriprojekti tegemisele. Muusikute tööturul oleks valmisolek ja soov sellist tööd teha kordades suurem.

Võib-olla on palju tahetud, aga äkki võiks Soome eeskujul ministeeriumi jaotatava muusikakollektiivide tegevustoetuse üheks hindamiskriteeriumiks saada ka korraldatavate omakontsertide/projektide arv ning vahest võiks peale selle eraldi väärtustada noortetegevust? Hiljutises ümarlauavestluses Põhjamaade kolleegidega (rootslaste Drottningholmi barokkorkester, norralaste Barokkanerne, soomlaste FIBO) selgus, et nende tegevuses on tähtsal kohal noorte kaasamine ja lastele suunatud projektid, kuna riigi rahastamisotsustes on noortetegevus primaarne, lisarahastus tähendab omakorda rohkem ja mitme­külgsemat väljundit oma põhikoosseisu mängijatele.

Kommentaariks soovituslikule minimaalsele väljakutsetasule 480 eurot bruto kontserdi eest (ehk 642 eurot koos sotsiaalmaksuga?) peab nentima, et kui Eesti korraldaja suudab maksta kammerkontserdi esinejale 400 eurot „arvega“ standardse töömahu ehk kahe proovi ja ühe kontserdi eest, on see praegu, 2023. aasta kevadel, juba väga hästi. Võrdluseks: demokraatlikult tegutseva Soome barokkorkestri (FIBO) liikmete enda kehtestatud brutotasu sama töömahu (2-3 proovi + kontsert) eest on 635 eurot. See summa sisaldab umbes 35% makse ehk muusik saab kätte 472 eurot. Minu praeguses asukohariigis Saksamaal on soovituslik miinimumhonorar 125 eurot proovi eest ning 250 eurot kontserdipäeva (proov + kontsert) eest kätte. Seega jääb tavalise muusiku soovituslik netotasu samuti 500 euro kanti. Samal ajal on meie elatustase võrdluses umbes 2,5 korda madalam: Soome keskmine brutokuupalk oli 2022. aastal 3800 eurot, Saksamaal 4100 eurot ja Eestis 1685 eurot.

Mis juhtub, kui vabakutseliste muusikute soovitud tasud on kruvitud ülearu „õiglaseks“, on hea illustreerida suure rahvaarvu ja tiheda kontserdielu ehk ilma turutõrketa funktsioneeriva Hollandi näitel, kus korraldajad on hakanud projektiorkestrite asemel palkama amatöörmuusikuid. Need on teatud piirini korralikul tasemel mängijad, kel on lihtsalt suur rõõm musitseerimisest ning lava taga pakutavast tasuta võileivast. Terve elu õppinud ja oma oskusi lihvinud vabakutselised profimuusikud jäävad töötuks. Ka Inglismaal lahvatas hiljuti skandaal, kui BBC soovis koondada pika ajalooga eliitkoori BBC Singers ning asendada selle 20 lauljat „odavama“ alternatiiviga, ent kelle või millega täpselt, jäigi ähmaseks.

Viimastel kuudel on ka Eestis tekkinud professionaalsele barokkorkestrile „soodne alternatiiv“. Tööd on alustanud nii ajalises kui ka rahalises mõttes vabatahtlikkuse alusel toimiv ja kõigile soovijaile mängutasemest sõltumata avatud kollektiiv, kelle agenda on töötada aasta aega tasuta. Iseenesest toreda klubilist laadi eestvõtmise algatajad apelleerivad regulaarse väljundi puudumisele (õige!), kuid on jõudnud kummalisele eetilisele hallalale oma veidra superlatiivse eneseturundusliku retoorikaga, kus positsioneeritakse end profi­orkestrina, mõistetakse hukka kolleegide senine valdkondlik tegevus ning –veelgi enam –, taunitakse projektipõhist rahastust ja/või tegevust.

Kriitiliseks läheb olukord aasta pärast, kui peaks lõppema kõnealuse kollektiivi tasuta hoovõtuperiood ning ellu tuleb hakata viima praegu muusikute värbamisel honorari aseainena esitletavat „motivatsioonipaketti“: regulaarne ehk mitte-projektipõhine töö ja tasustatud kontserdid ning osalemine rahvusvahelises kontserttegevuses.¹ Millega need lubadused kaetakse? Tallinna linn barokkorkestritäit töökohti looma ei hakka, riik koondas hiljuti kaitseväe orkestri ning kärpis läinud sügisel märgatavalt Hortus Musicuse töötasusid. Kollektiivide tegevustoetusele kvalifitseeruks vastne kollektiiv aga alles viie aasta pärast ehk 2028. aasta taotlus­vooruks.

Reet Varblane on välja toonud, et kunstivaldkonnas on stabiilselt umbes kolm korda vähem raha, kui tarvis oleks.² Sama kehtib helikunstis. Kas olukorras, kus asjad ei jää tegemata mitte ideede või pealehakkamise, vaid just õiglase tasustamise võimaluste puudumise tõttu, ei peaks kollektiivide eestvedajad ja korraldajad muusikute teotahte ja vastutulelikkuse ärakasutamise asemel võtma hoopis sotsiaalse, eetilise ja majandusliku vastutuse ning osalema konkurentsis ausalt, lahtiste kaartidega mängides ning oma valdkonna hea käekäigu eest seistes?

Lõpetuseks toon välja ka need vabakutselise muusiku õiglase tasustamise aspektid, mis vajavad minu arvates soovituslikke orientiire, kuid on EILi praegusest dokumendist välja jäänud: proovi- ja kontserdiväljakutse hinna eristamine (mis on proovide ja kontserdi hind eraldivõetuna?), esimese ja järgmiste sama kavaga toimuvate kontsertide honoraride suuruse eristamine (nt teise, kolmanda jne kontserdi honorar 50% esimese kontserdi honorarist); ansambli nimel asju ajava muusiku lisatasu määr (nt + 25–50%), kontsertmeistri lisatasu määr (nt + 25–50%), tudengite võrdne tasustamine profiprojektides (kui projekti peamine eesmärk pole pedagoogiline), kontserdipaiga kaugus muusiku elukohast (nt lõunasöögi ja reisikulude kompensatsioon, kui kaugus on üle 100 km).

Koroonaajal sai selgeks, et riiklikke juhtnööre oleks vaja ka juhuks, kui korraldaja otsustab kontserdi ära öelda. Muusikule on märkimisväärne vahe, kas tühistamine ehk planeeritud tulu saamatajäämine selgub 24 tundi, kaks nädalat või kaks kuud ette ning kas kinni pandud ajale saab võtta uue projekti. Seega peaks korraldajale jääma võimalus välja maksta kokku lepitud honorar täiel või osalisel määral ka sellistel juhtudel, kus praegused rahastusnõuded näevad ette projekti ärajäämise korral toetussummade täieliku tagasimaksmise.

1 Taavi-Mats Utt, Subjektiivne vaade Tallinna Barokkorkestri uuele tulemisele. – Muusika, märts 2023. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/subjektiivne-vaade-tallinna-barokkorkestri-uuele-tulemisele

2 Reet Varblane, Metseenid, kus te olete? – Sirp 5. V 2023.