Valge vägivald inglite südames

Ingeborg Bachmann valgustab tõde mustvalge maailma tumedates nurkades: trahterites, katusekambrites ja inimese peas.

KAROLA KARLSON

Austria kirjanik Ingeborg Bachmann käsitleb proosakogus „Kolmekümnes aasta“ teravaid teemasid, nagu sõda, reetmine, kannatus. Ometigi mõjub kogumik rahustavalt otsekui tempel, mida täidavad ümarplastikas marmor­skulptuurid. Antiik-Kreeka jumalannad – Venus, Athena, Artemis jt – on üksikasjalikult viimistletud: vibukott seljal ja rihmikus kand on sama detailsed kui lainetavasse kitooni mähitud büst. Nende pilk on nukker, tühi ja otsiv. Bachmanni 360kraadise trajektooriga jutustused jätavad lugeja kõhklema: missuguse pilguga üht või teist teksti mõtestada, kelle häälega seda lugeda, kelle lõppsõna uskuda?

„Tõuse ja mine!“

1961. aastal ilmunud „Kolmekümnes aasta“ oli Bachmanni esimene proosakogu. Luuletajana oli ta juba ammugi die dichterin’i staatusse tõusnud. Bachmanni jutustuste ja romaanide sotsiaal-poliitilisi mõttekäike ilmestab maailma nägemine ja kirjeldamine eri vaatepunktidest. Tegemist on XX sajandi ühe olulisema saksakeelse autoriga, kes on mõjutanud nii teisi kirjanikke, näiteks Thomas Bernhardi, kui ka muude valdkondade loojaid.

Proosakogu nimilugu avaneb tõdemusega, mis kõlab kui ohe: „Kui inimene hakkab kolmkümmend saama, ei lakka veel see, et teda nimetatakse nooreks. Tema ise aga muutub ebakindlaks, kuigi ei märka, et miskit oleks tema juures muutunud; tal on tunne, nagu ei sobiks tal end enam nooreks pidada“ (lk 12). Lugu on kirjutatud meessoost minajutustaja pilguga, kuid seda pilku looritab autori enese kahekümnendate eluaastate mõttekangas. Nende kahe kihistuse all peitub kolmaski: universaalne inimeseks olemise koorem. Rahutus ja pakitsev vajadus iseend järgnevaks eluks õigesti häälestada, et jätkata kindlal trajektooril täiskasvanuteekonda, on justkui keskeakriisi eelaste, mis võib saabuda ka varem või hiljem või mitte kunagi. Bachmann kirjeldab tungi heita maha vanad minapildid, vingerdada välja senise elu jooksul omandatud ussinahkadest, need leekides põletada ja siis tõusta fööniksina tuhast. Selles tungis segunevad elevil potentsiaal ja kurnavalt hirmutav risk.

„Rahutus vajub ta üle. Ta peab kohvrid pakkima, üles ütlema oma toa, ümbruse, mineviku. Ta peab lahkuma, mitte üksnes ära sõitma“ (lk 13). Küllap oli Bachmannile endalegi rahutus, see lahkuma keelitav tume ingel, tuttav: ta oli reisinud mööda Euroopat, mis­järel peatus pikemalt Roomas. Ta teadis omal nahal, kuidas siis, „kui inimene on mõnda aega ühes kohas, ilmub ta liiga paljude kujutelmadena, kuulu­jutukujudena, ja aina vähem on tal õigust toetuda iseendale“ (lk 14). Iseenda lahtikangutamine ja oma elu uues kohas mõtestamine ei käi ühe sõrmenipsuga, vaid võtab kuid, aastaid. Kas võtta lahkumisega risk iseenese ja oma tõe otsingutel rändama jäädagi? Kirjaniku vastus kõlab jutustust lõpetavas hüüatuses: „Ma ütlen sulle: Tõuse ja mine! Sul ei ole ükski kont murtud“ (lk 41).

Kellele Bachmann need sõnad lausub? Kas iseendale, hinnatud poetessile, kunsti- ja kirjandusringkondades austatud inimesele, kelles nähti eelkõige intellektuaali, mitte naist? Iseendale, kel oli võimalus mööda Euroopat reisida, armuafääre pidada ja mitte kunagi ühest mehest sõltuda? See üleskutse võib olla suunatud noortele meestele, XX sajandi keskel juba ka neile, kes ilmtingimata ei pärinenud jõukast perest, aga mitte noorele naisele, veel vähem abielus ja lastega naisele. Samal ajal kui mehed „on teel iseenda juurde, kui nad õhtuti koos on, joovad ja räägivad ja arvavad“, kui „nende arvamused piipude ja sigarettide ja sigarite suitsuga üles tõusevad“, kui nad on unustanud ametid ja perekonnad ning saanud „ajaloo ja legendide titaanideks ja pooljumalateks“, teevad nende naised kodus voodit üles, sest „ei oska õhtuga midagi peale hakata“ (lk 57).

Naised, kellest Bachmann kirjutab, on väsinud, hajameelse näoga, paljajalu või tuhvlites, nad istuvad üksildases korteris ja hauvad kättemaksu. Lapsed magama pannud, vajuvad nad ka ise unne ning tapavad kohe esimeses unenäos oma mehe, lasevad neil surra autoõnnetuses ja südamerabandusse ja kopsupõletikku (lk 57). Surm on Bachmanni teoste läbiv teema. Kirjanik ei liialda ega dramatiseeri, vaid näitab maailma selle tegelikes toonides, valgustades katuse­kambrite, trahterite ja inimsüdame tumedaid nurki. Maailm ei ole mustvalge karikatuur ega ka kirgastes toonides selgete piirjoontega sümbolistlik maal. See on määrdunud pruunhallides varjundites kubistlik olelusvõitlus, mida iga vaataja erinevalt näeb, loeb ja läbi elab.

Kelle eest kirjanik kõneleb?

Bachmanni minajutustajate vaatepunktid loovad mitmekülgse, kuid väsitava dihhotoomia. Lugeja peab tegema tõsist mõttetööd: tuleb võtta seisukoht ja valida vaatenurk, millest tekste mõtestades lähtuda. Lugu „Mõrvarite ja hullude seas“ võib tajuda kui naiste reetmist: mehed pealtnäha polemiseerivad tõsiselt, kuid võib-olla hoopis veedavad aega lapsikult tühiste mõttemängudega sellal, kui naine kodus ohkab. Või on need sõjast räsitud lapsmehed siiski tõsised intellektuaalid, kes hesselikult sõja üle mõtiskledes kõnnivad äraandmise, hukkamõistu ja andestuse õhkõrnal piiril? Lugu „Kõik“ saab lugeda kui freudistlikku näidisjuhtumit: lapse psühhotrauma johtub hooliva-toetava isakuju puudumisest ja päädib kuriteoga. Võimatu on ignoreerida minajutustaja häält, kui ta tunnistab, et ei oska lapsega suhestuda ega suhelda. Kas saamatus on patt? Kas meeste ja naiste saamatus on sama kaaluga patt? Kirjaniku taotlus äratab kimbatust. Kummal pool müüri Bachmann seisab, kellele kuulub tema sümpaatia?

Kõik kogumiku lood on kirjutatud meessoost minajutustaja vaatepunktilt – ühe erandiga, kus on lähtutud naise siseilmast ja mis on kolmandas isikus. Kas mehe vaatepunkt on valdav põhjusel, et autor peab intelligentset mõttelõnga võimalikuks vaid meessoost tegelase peas ning tajub end kuuluvat intellektuaalsesse patriarhaati? Või seetõttu, et see on ainuke võimalik valik, mille puhul seesama nähtamatu võrgustik ta sõnu maha ei laida? Kuidas kõlaksid need lood siis, kui oleksid kirjutatud naise vaatepunktist?

Üks võimalik vastus peitub loos „Samm Gomorra poole“, kus noor Charlotte leiab pärast viimaste külaliste lahkumist oma elutoast sinna jäänud neiu. Tema nimi on Mara ning ta ei kavatsegi lahkuda, ta kinnitub takjana Charlotte külge, kes tahab esiti temast vabaneda ja magama minna, sest järgmisel päeval peaks reisilt koju saabuma tema mees Franz. Läheb aga nii, et naised kulgevad koos läbi öö, külastavad lokaali ning tasahilju hajub Charlotte agentsus, tal on üha enam ükskõik, mis saab. On juba nagunii liiga hilja, nii kellaaja kui ka tema ja Mara vahele sugenenud sideme pärast. Kui naised jõuavad tagasi korterisse ja Mara end Charlottele pakub, vallandub viimases segadus. Charlotte ja Franzi „meie korter“ lakkab ta peas olemast. Ta muutub aina kergemaks, üha vabamaks. Miski ei paista enam võimatu. Miks ei tohiks ta hakata elama koos omasuguse olevusega, mõtiskleb Charlotte (lk 85). Ta tahab Marast luua omale samasuguse kaaslase, nagu ta ise on Franzile: toetav, kuuletuv, mõjutatav. Hellitussõnu jagava Mara toon kõlab tuttavalt. Charlotte mõtleb Franzile ja küsib endalt, „kas meeski tundis end mõnikord samasuguse koorma all ja oleks ta meelsasti eemale peletanud, selle väikese looma, et saaks rahu“ (lk 85-86).

Kui hommik akna taha jõuab, lähevad naised magamistuppa. „Nad võtsid riidest lahti ja heitsid teineteise kõrvale –kaks ilusat magajat valgete õlapaelte ja kitsaste valgete alusseelikutega. Nad olid mõlemad surnud ja olid midagi tapnud. [—] Siis vajusid nad unne ja äikeselisse unenäkku“ (lk 95). Charlotte ja Mara ei ole ohvrid ega võitjad. Nad on mõlemat. Nad on mustvalgel tindijoonistusel niiske sõrmega laiali hajutatud ebamäärased ja kummitavalt hirmilusad inglid. Nad on otsustusvõimetud olendid, kes ihalevad vabadust, kuid ei julge üle uue vaba elu uksepiida astuda. Kas nad ei julge, sest teavad, et seal ootab ühiskondlikku dogmasse, traditsiooni ja meeste sõnadesse kätketud vägivald? Bachmanni teoste naissoost tegelased on niisuguste mõrtsukate ohvrid, kes ei peksa ega tõmba üheainsa noatõmbega kõri läbi. Nende vägivald on vägivallatu: see avaldub pilgu kaudu, millega teisi vaadatakse, neile külge poogitavate nõrkuste kaudu. Samasuguse olemusega vägivalda võivad mõistagi rakendada naised meeste vastu, ka üksteise vastu.

Kas Bachmanni sotsiaal-poliitiline agenda, mis loob õrnad, abitud, kuid kättemaksuhimulised naistegelased, töötab naissoo kasuks või kahjuks? Kas tugevamal ikka on õigus nõrgemat kaitstes teda seeläbi veelgi alandada?

Kafkalikus loos „Üks Wildermuth“ meenutab minajutustaja nooruses peetud vaidlusi, milles tõde kasutati kui torkerelva piigivõitluses. „Käisime oma jumalad ja oma esimesed võõrsõnad välja nagu kaardid või lõime tõdesid teise väravasse ja saime punkti kirja“ (lk 108-109). Seevastu jutustuses „Mõrvarite ja hullude seas“ lausub üks mees teisele: „Tähendab, me peame kõik ju koos elama ja ei saa koos elada. Iga pea sees on üks maailm ja üks õigus, mis välistab kõik muud maailmad ja õigused. Aga meil kõigil on üksteist vaja, et miski võiks iial heaks ja terveks saada“ (lk 67). Igaühes särab otsekui keset pimedat merd tõe tuletorn, mille valgusvihk aeg-ajalt teiste valgusvihkudega ristub. Rännak „Kolmekümnenda aasta“ saarestikus ei ole ilmtingimata kerge ega meeldiv, küll aga avab silmad.

Austria kirjanik Thomas Bernhard on kujutanud Bachmanni romaanis „Väljasuremine“ poetess Mariana. Riietatud punasesse smokingjakki ja mustadesse velvetpükstesse, reisib see vaba hing mööda Euroopat, suudeldes mehi, keda austab, ja naerdes avalikult nende üle, keda rumalaks peab. Ühes intervjuus meenutab Bernhard: „Bachmann meeldis mulle väga. Ta oli väga intelligentne naine. Veider kombinatsioon, kas pole? Enamik naisi on rumalad, kuid väljakannatatavad, võimalik, et isegi sümpaatsed; intelligentsed samuti, kuid harva.“¹ Kas Bachmann oleks seda kuuldes vastu vaielnud, naissoo kaitseks välja astunud? Või nägi ka ta ise naisi kui nõrku, rumalaid, allasurutud ingleid? Ehk oleks ta kõigest muianud ja Bernhardi ainult pisut parandanud: vahetanud sõna „naine“ välja „inimese“ vastu.

„Kolmekümnenda aasta“ lõpus on tõlkija Liisi Rünkla sulest sisukas ülevaade Bachmanni elu- ja kirjanikuteest. 1971. aastal antud intervjuus ütles Bachmann: „Mul oli tunne, et ma kirjutan millegi vastu. Püsiva terrori vastu. Tegelikult ei surda ju haigustesse. Surrakse sellesse, mis inimesele tehakse.“² Bachmann suri 1973. aasta oktoobris, pikaaegsest ravimite tarvitamisest liiga nõrk, et panna vastu ulatuslikele põletushaavadele. Ta oli varemgi suitsetades magama jäänud, kuid seekord ei äratanud käsivart kõrvetav tuhk teda kohe üles. Bachmanni rahusti- ja alkoholisõltuvus ning leekiv lõpp heidab tema tumedatele teostele veel ühe musta leinaloori. Ja ometi on selles midagi sakraalset ja graatsilist – naine, kes suri omaenda käe läbi enne, kui keegi teine ta hävitas. Kes valis omaenda raja, võitlused ja deemonid, oli iseenda muusa, kaaslane ja ohver.

1 Intervjuust Rachel Kushnerile. Vt Rachel Kushneri eessõna Ingeborg Bachmanni romaani „Malina“ inglise tõlkele (New Directions, 2019, lk viii).

2 Intervjuust Ilse Heimile. Vt Liisi Rünkla järelsõna kogumikule „Kolmekümnes aasta“ (lk 132).