Mida peab tegema valija, kellele natsionaalsotsialism ei meeldi?

Rahvuslus tähendab ultrabiologiseerimist, rahvuskehandi taandamist rahvusrümbaks, kus kõigi otsuste aluseks saab ideoloogilise tõupuhtuse kontroll ning inimõigused taanduvad.

RAUL VEEDE

Pandeemia alguses, 2020. aastal, täheldasin, et toona järsku populaarseks muutunud Camus’ „Katku“ puhul toimib ootamatu pöördefekt. Kui tavaliselt kõneldakse katkust romaanis kui fašismi metafoorist, siis päris maailmas muutus fašism Camus’ katku metafooriks, mis isoleeris ja tappis, kuid moodustas ka bioloogilise haigusega õdusa poliitilise sümbioosi.

Poliitilised liikumised, mille kohta kasutatakse eksitavat eufemismi „konservatiivid“ (tegelikkuses nad ju midagi ei säilita, vaid püüavad „taasluua“ olematut minevikku), püüdsid kõikjal, kus vähegi suutsid, oma kodumaad poliitiliselt isoleerida ja teadust kahtluse alla seada, halvendades seega kaasmaalaste võimalusi end pandeemia eest kaitsta ning luues haiguse levikuks paremad tingimused. Haigus omakorda aitas kloppida üles poliitilist hüsteeriat, Tallinnas Vabadussõja võidusamba ees jaurasid rahvusmõtte kandjad vaktsineerimisest kui genotsiidist ning Postimees pidi õppima ära poola keele, et avaldada esilehel kiri Poola võimukandjatele, kes ei tahtnud eestlasi Saksamaalt koju lasta. See kogemus ei takista küll Postimeest ideoloogiliselt sama mõttelaadi toetamast, mis näitab, et suur osa inimesi ei õpi millestki.

Ja siin me nüüd oleme. Eelseisvatel valimistel on peaaegu kogu tähelepanu kaaperdanud kaks parteid, mille ideoloogia on natsionaalsotsialism: rahvusluse tõlgendus oma rahvuse edendamisena kõigi teiste kulul pluss riigi läbiv sekkumine ühiskonnaelu kõigisse aspektidesse. Seejuures ei jää puutumata isegi sedasorti küsimused nagu see, kelle õigusi oma elukaaslast haiglas külastada ja tema vara pärida kaitseb riik ametliku institutsioonina (nagu osutas aastaid tagasi Liisi Ojamaa, on geid abielu kui institutsiooni viimane kaitseliin, mida „konservatiivid“ üritavad purustada).¹ Rahvuslus tähendab ultrabiologiseerimist, rahvuskehandi taandamist rahvusrümbaks, kus kõigi otsuste aluseks saab ideoloogilise tõupuhtuse kontroll ning inimõigused taanduvad. Ja rahvale tundub see meeldivat. Savisaare klassikalise boroditširetsepti järgi kuue kuuga „ajakirjanikust“ keedetud „minister“ kutsub üles palgalõhe vähendamise nimel naisi tööturult välja viima vanas heas USA lõunaosariikide „konservatiivide“ pere­ideaali vaimus, kus naine on „köögis, rase ja paljajalu“, kuna naised ei olevat võimelised paljusid meestetöid tegema.²

End pandimajapidajast üles töötanud oligarh (tänapäeva kõnepruugis tähendab see poliitilist võimu püüdlevat ärimeest, ehkki Venemaa kontekstis on mõjuseos vastupidine) üritab valimiste eel Vikipeediat tsenseerides³ saavutada suuremat kuulsust Streisandi efekti kaudu: summutamiskatse toob summutatavale tihti märksa suurema tähelepanu, kui see muidu oleks pälvinud. Tema ja ta advokaadi arvates ei tohi juhul, kui mingi väide neile ei meeldi, kuskil isegi kokkuvõtlikult mainida, et sellest on ajakirjanduses juttu tehtud. Niisuguse loogika järgi tuleks järgmiseks kaevata kohtusse kõik kohtuhagi kajastavad ajalehed, kuna hagist rääkides tuleb samuti lugejatele kirjutada, mis oli see väide, mille ümber tants käib, no ja siis tõmmatakse see spiraal kurvina lõpmatusse. Ehkki meie kohalik minioligarh on väitnud, et ta on edukas ärimees, mitte loll, siis teavad Elon Muski näitel nüüdseks kõik, et nende kahe seisundi vahel pole mingit vastuolu. Ja advokaadid saavad tunnitasu, neil pole mingit huvi võimujoovastuses reaalsustaju kaotanud peremehele vastu vaielda. Just nagu idanaabri õukonnas, kust meie „konservatiivid“ muidugi oma mõttemalle kopeerivad.

Triinu Pakk on öelnud: „Ikka tullakse jälle jutuga, et võimusnike lämisemine peab ka sõnavabaduse alla käima. Üks tähtis vahe jääb kogu aeg märkamata – sõnavabaduse iva on kaitsta lihtkodanikku võimu tsensuuri ja repressioonide eest. See EI ole anda võimule õigust lämiseda mida tahes ja ohustada oma lämisemisega rahulikke lihtkodanikke.“⁴ Aga keda meil siin huvitab, mida üks naisterahvas räägib.

„Konservatiivid“ hädaldavad Eestit ähvardava „vasakpöörde“⁵ üle, mis on umbes sama reaalne kui ülikoolides väidetavalt valitsev kultuurimarksism. (Millal oli mõnes Eesti ülikoolis viimati kursus korraliku ülevaatega marksismi kujunemisest, arenguloost ja selle harude sisulisest erinevusest? Ei mäleta, et oleksin Tartu ülikooli filosoofiaosakonnas veedetud 27 aasta jooksul sellisest kuulnud.) Samal ajal on vähegi tõsimeelseid katseid uue erakonnaga valimistele tulla ainult niigi tihedalt parvlevas paremsektoris ning ainsa vasakpoolse partei šampanjasotsialistid (proovige lugeda kokku SDE juhatuse liikmeid, kes on kunagi teeninud elatist sinikraetööga) üritavad kaudselt ja abitult flirtida EKRE valijaskonnaga, suutmata esineda ühegi jõulise seisukohaga tegelike kriiside teemal. Fiktiivseid kriise, nagu teada, loovad ja „lahendavad“ juba populistidest „konservatiivid“.

Vastaspool ei paista paraku kuidagi erilise helgusega silma. Positiivne programm on heal juhul Ukraina toetamine. Tore. Ja edasi? Suurele osale Eesti ühiskonnast on põhimure toimetulek. Seda mõjutab pikaajaliselt, kuid ka üha akuutsemalt riik, mis kulub üha õhemaks mitte bürokraatia, vaid põhifunktsioonide kohalt: endiselt on kriitiline puudus arstidest, õdedest ja õpetajatest, päästetegevus sõltub üha enam vabatahtlikest, tervisekindlustuseta töötegijaid on üha rohkem, teadus ja kõrgharidus virelevad, keskkonnakaitse annab teed tööstuse huvidele ning kõik avalikud teenused taanduvad maalt nagu tontide eest taganevad sõdurid kõrbes. See kõik puudutab enam-vähem igaüht, olgu tema juut või setu, vallavaene või vallarikas, vehm või mustanahaline lesbi. Mida pakuvad tegelike kriiside lahenduseks erakonnad? Sõnu, sõnu, sõnu. Oleks siis vähemalt mürgitatud mõõk või midagi, saaks vaevast rutem lahti.

Mida peab siis tegema valija, kellele natsionaalsotsialism ei meeldi? (On meil veel mõned sellised õnnetukesed.) Eesti dhondtlik valimissüsteem jagab kaotajate toetuse võitjate vahel ligikaudu proportsionaalselt nende häältesaagiga, seega praeguste küsitluste põhjal läheb näiteks rohelistele antud hääl parlamendikohtade jagamisel arvesse kõige tõenäolisemalt Reformierakonna või EKRE tulbas. Sotsid annavad jätkuvalt oma parima, et jääda allapoole valimiskünnist. Võiks ju neile vastu hakata, aga äkki saab erakondlik tahe valijate ponnistusest võitu? Pealegi, millist silmatorkavat kasu on olnud nende viimastes valitsustes osalemisest – peale selle, et hoida natsid valitsemisest eemal? Jah, see on oluline kaalutlus, aga kui kauaks peab sellest üksi piisama?

Annaks siis juba kohe Reformile selle traditsioonilise ülbuse ja hoolimatuse toetuseks? Lõppeks lähevad riigikogus kõik parteid ülbeks, mis seal nii väga vahet. Ja kuni Kaja Kallas Reformi juhib, ei paista Ref + EKRE koalitsiooniks olevat suurt ohtu. Tõsi, niipea kui mõni tema alternatiividest oma šansse piisavalt kõrgeks hindab ja talle noa selga lööb, tuleb see sobing silmagi pilgutamata. Kaotada pole ju muud kui inimõigused ning Isamaa suhe neisse on umbkaudu sama kui EKRE-l, mis näitab, et ideoloogiliselt ei ole need Reformierakonnale kunagi eriline probleem olnud (kes ei usu, võib proovida endaga samast soost isikuga abielluda). Ei ole head lahendust, ei ole. Valimata jätta ka ei saa: seegi aitab ainult neid erakondi, kelle valijad on aktiivsemad. Katk pole inimeste peadest kuhugi kadunud, levib üha edasi.

1 Liisi Ojamaa, Äkki kannavad pereväärtusi just homod? – Delfi 12. VIII 2010. https://www.delfi.ee/artikkel/32557491/liisi-ojamaa-akki-kannavad-perevaartusi-just-homod

2 Lea Danilson-Järg põhjendab palgalõhet: paljusid töid ei jaksa või ei taha naised üldse tehagi. – Delfi 19. XII 2022. https://www.delfi.ee/artikkel/120116668/lea-danilson-jarg-pohjendab-palgalohet-paljusid-toid-ei-jaksa-voi-ei-taha-naised-uldse-tehagi; https://en.wikipedia.org/wiki/Barefoot_and_pregnant

3 Sulev Vedler, Isamaa suurrahastaja pankur Parvel Pruunsild kaebas Vikipeedia laimu eest kohtusse. – Delfi 16. I 2023. https://www.delfi.ee/artikkel/120128718/isamaa-suurrahastaja-pankur-parvel-pruunsild-kaebas-vikipeedia-laimu-eest-kohtusse

4 Triinu Pakk, Facebooki postitus. https://www.facebook.com/triinu.pakk/posts/pfbid0bod6UfJpZypksuQRne8QDMi3fCFDrZQB9v3yKKcdkrKraCyHqVexxx9YoEjtZyHel

5 Tarmo Pikner, Kaks vasakpööret on liig mis liig. – Postimees 19. XII 2022. https://arvamus.postimees.ee/7673880/tarmo-pikner-kaks-vasakpooret-on-liig-mis-liig