Deemonid on uus kaif

Kaksikvennad juutuuberid kombineerisid oma jõupingutused kuulsa tootmisfirmaga A24, et luua unikaalne õudusfilm. Kas neid on saatnud edu?

HELENA STREIMANN

Mängufilm „Räägi minuga“ („Talk to Me“, Austraalia-Ühendkuningriik 2022, 95 min), režissöörid Danny ja Michael Philippou, stsenarist Danny Philippou ja Bill Hinzman, operaator Aaron McLisky, helilooja Cornel Wilczek. Osades Sophie Wilde, Alexandra Jensen, Joe Bird, Miranda Otto jt.

Ülepeakaela filmimaailma sukeldudes esitleb populaarse Youtube’i õuduskomöödiakanali Rackaracka taga olev dünaamiline duo Danny ja Michael Philippou oma esimest täispikka mängu­filmi „Räägi minuga“. Juba alates 2013. aastast edukalt oma oskusi lihvinuna on üksteisega äravahetamiseni sarnased kaksikvennad jõudnud tänaseks postitada juba 157 videot ja koguda rohkem kui 6,78 miljonit jälgijat. Nende täispikk kinematograafiline katsetus jookseb praegu kinodes üle kogu maailma ja tähistab uut peatükki nende kunstnikuteel.

„Räägi minuga“ peategelased on 17aastane Mia (Sophia Wilde) ja ta parim sõber Jade (Alexandra Jensen) ning Jade’i noorem vend Riley (Joe Bird). Ühel peol tutvustavad sõbrad neile uut, verd tarretama panevat meelelahutust, mis trendib ka sotsiaalmeedias: palsameeritud käe surumine küünlavalguses sõnade „Räägi minuga!“ saatel avab portaali, mille kaudu saab astuda ühendusse surnutega. Lisades sõnad „Ma lasen su sisse“ saab anda vaimudele ka võimu enda üle, aga portaal ei tohi jääda avatuks kauemaks kui 90 sekundiks, vastasel juhul ei ole võimalik vaimudest enam vabaneda.

Paari aasta eest on mõnevõrra segastel asjaoludel surnud Mia ema, kas siis juhusliku või tahtliku üledoosi tõttu. See salapärane surm toidabki filmi narratiivi. Kui vaim, kes kehastab näiliselt Mia ema, saab enda võimusesse Riley, on Mial ainult üks eesmärk: kohtuda taas oma surnud emaga ja selgitada välja tõde. Algab ohtlik mäng, mille käigus satuvad Mia ja Riley kättemaksuhimuliste vaimude mõju alla, see viib omakorda ohtlike manipulatsioonideni keha ja hingega.

Filmis vaadeldakse selliseid raskeid teemasid nagu kurbus ja enesetapp, vastu­pandamatu soov irduda tegelikkusest ning – vägagi ajakohaselt – ühismeedia mõju noortele. Käsitlemist leiab ka süvenev tuimus ja tundetus ning võimetus kriitiliselt analüüsida täna­päevase maailma ohte. Ja kui filmi alguses tehakse seda kõike mõneti nalja­toonil, siis mida edasi, seda tõsisemalt.

Kuigi filmi süžee on küllaltki veenev ja ka püüe edastada ühiskonnakriitilist sõnumit on tõsiseltvõetav, on filmi loojad jäänud truuks oma peamisele eesmärgile – luua külmajudinaid tekitavaid põnevusmomente. Midagi revolutsioonilist vaataja siiski ei näe ja filmis on järgitud võttekäike, mis on tuttavad juba deemoniõudukate žanri eelkäijatest, nagu „Ouija“, „Naeratus“ või „Kurja kutsumine“.¹

Näib, et vaatajate hulgas on suurenemas nende osakaal, kes usaldavad üha rohkem tootmisfirma A24 tehtud filmide kvaliteeti. Nii võiks oletada, et suur osa filmile „Räägi minuga“ osaks saanud kiitusest on mõnevõrra kallutatud ja tuleneb seotusest A24ga. Tõsiasi, et „Räägi minuga“ kannab markeeringut „A24 film“ (on ka ütlemine, et „A24 ei eksi iial“), ei tarvitse siiski tagada, et iga selle kaubamärgiga ehitud teos on saavutab sellele jõukohase kinematograafilise taseme.

Kahjuks tuleb tõdeda, et „Räägi minuga“ jääb alla standarditele, mille A24 püstitas selliste õudusžanri meistri­teostega nagu „Jaanipäev“ ja „Pärilik“². Tuleb tunnistada, et kõik kolm on filmitud väga erinevas ja omapärases stiilis ega ole omavahel otseselt võrreldavad, kuid filmi „Räägi minuga“ puhul häirib mõningate õudusklišeede teadlik, kuid liigne kasutamine. Sellest ei ole saanud võluvits vaatajakogemuse parendamisel, vaid klišeed on jäänud sama maisteks kui varem.

Aga kiitkem seda, mis kiitmist väärib! Filmis on edukalt välditud lõksu pommitada vaatajat lugematute võpakate ehk ehmatusstseenidega. Võpaka juurde käib tavaliselt lähivõte rahutust näoilmest või tegelaskujust, sellele eelneb pinev vaikus, mille ajal liigub kaamera kaasa koos tegelaskujuga, kes tavaliselt otsib midagi. Sageli kasutatakse ka subjektiivse kaamera võtet. Nii saavutatakse üha kohuv tunne, et kohe juhtub midagi halba – see kõik on väga mõjuv, aga üllatab vaatajat ainult hetkeks. Mida ootamatum on võpakas, seda mõjuvam. „Räägi minuga“ üllatab nii mõnegi hästi ajastatud võpakaga, aga paraku on osa neist üsnagi ennustatavad, mis valmistab pettumust. Sellele vaatamata on kiiduväärt, et filmis on välditud selle tehnika kuritarvitamist, sest nii saab õudusfilmist sageli kõigest silmamoondus, mis tuimestab lõpuks vaataja kaasaelamisvõime.

Palju põnevam on aga avastada filmis uusi hirmutehnikaid, mis lähevad kaugemale katsest vaataja hetkeks toolil hüppama panna. Filmis „Räägi minuga“ on uuritud sellesse kätketud hirmu aspekti suure pühendumusega, kasutades tulemusrikkalt nii šokifaktorit kui ka verd ja vägivalda, analüüsides seejuures aga selliseid teemasid nagu lootusetus, üksindus ning kõikjale tungiv ja hingemattev lõksuaetu tunne.

Just selle poolest väärib „Räägi minuga“ enim tähelepanu. Kuigi vaimude õudustäratav, korratu välimus võib vaatajat traumeerida, viib see filmi teismelistest tegelased täiesti uuel tasemel eufooriasse. Surnutega ühendusse astumine võtab peostseeni vormi, kus näeme teismelisi üksteise võidu surnutega kätt surumas, mis asjaosaliste endi sõnul on vaimustav ja vabastav. See, mis võib esmapilgul paista süütu meelelahutusena, võib kiiresti kasvada üle hävituslikuks: vaevalt pruugib Mial ilmutada liigset ahnust, kui hetkelisest reaalsuse eest põgenemisest saab lõks, limbo, millel pole enam lõppu. Kõik see sarnaneb kahtlaselt narkosõltuvusega. Mia iha tegelikkusest põgeneda näib olevat tingitud soovist leida vastus küsimustele, mis puudutavad tema ema surma. See annab aga ka võimaluse vältida otsavaatamist tegelikkusele, mis puudutab ta enda elu: suhteid isaga ning valusat tõde, et ema ei ole enam.

Eskapismi teemal jätkates lahkab film ühismeedia destruktiivset olemust. Just see, kuidas seal mängu kujutatakse, käivitab sündmuste ahela, mis viib peategelaste kaasamiseni ning tingib nende üleoleva suhtumise mängu tagajärgedesse. Näib, nagu oleks kõigil tegelastel telefonid pidevalt peos, lambid sisse lülitatud – seesugune stseen on üha tavalisem nii filmides kui ka elus. See vähendab aga stseeni tõsiseltvõetavust ja hirmuefekti. Kui keegi lihtsalt toimuvat salvestab, et seda hiljem ühismeedias jagada, jääb mulje, nagu oleks tegu laste süütu naljaga; selline arusaam on aga kaugel tegelikkusest.

Oskuslikult on juhitud tähelepanu probleemidele, mida ühismeediarakenduste vohamine takistamatult võimendab. Moraal väärastub ja moondub, entusiastlikult usaldatakse kõike, millega arvuti- või telefoniekraanil kokku puututakse. Päevast päeva põgenetakse äppidesse, lootes leida sealt sisu, mis kõnetaks, anutakse, et keegi või miski meiega räägiks. Tulemuseks ongi omaenda loodud alternatiivreaalsus, mis ei rahulda enam ka meid endid ja millest oleme ka ise tüdinud.

Ühiskonnakriitikat ei kanna endas ainult filmi süžee, vaid ka tegelaskujud. Sellega kaasneb aga kaks probleemi. Ühest küljest tahaks vaataja tegelastele justkui kaasa tunda, ehkki nende tegevus näib olevat arutu ja enesekeskne. Probleemide jada käivitajaks on just Mia egoism ning tema ükskõiksus teiste saatuse vastu, see on filmis ka läbiv teema. See sunnib jälgima hoolikalt ka teiste tegelaste käitumist ning osutab tänapäeva noorte tundevaegusele ja apaatiale. Seetõttu on tegelased aga saanud ühemõõtmelised ning vaatajal on raske nendega sidet luua ja neile siiralt kaasa tunda. Mia saatus ja kujunemislugu, ehkki iseenesest kurb, ei leia sügavamat emotsionaalset vastukaja. Ainuüksi asjaolust, et tal on selja taga raske lapsepõlv, ei piisa, et anda filmile sügavam sisu. Sellest hoolimata väärib Sophie Wilde kiitust Mia tegelaskuju väljajoonistamise eest.

Riley ja väikese tüdruku vaimu sissetoomine näitab, kuidas eelmiste põlvkondade tehtud valikud ja teod kujundavad vältimatult ka järgmiste põlvkondade tulevikku. Probleeme ignoreerides jääme lõksu lõputusse elu ringkäiku, langedes tagasi ikka ja jälle korduvasse ebamoraalsuse ja egoismi mustrisse. Vanemate ja laste omavahelised pinged illustreerivad filmis seda teemat piisavalt hästi.

„Räägi minuga“ näib olevat katse analüüsida aja ja ajaloo tsüklilisuse kontseptsiooni. Selliste teemade nagu känguru ja Mia saatuse kordumine on küll mõneti etteaimatav, aga sellel on ka oma mõte. Asjaolusid arvestades on üha raskem ette kujutada, et tegelaste saatus võiks olla teistsugune. Pealegi meeldib taas alguspunkti naasmine sageli ka publikule, sest annab võimaluse tajuda lõppu, mis polegi lõpp, vaid ka millegi uue algus. Kas filmitegijate eesmärk on anda mõista, et maailmas voolab aeg tsüklitena, ajalugu aga kordab ennast, olgugi uute kanalite kaudu ja uute põlvkondade vahendusel? Arvestades asjaolu, et film „Räägi minuga“ näib olevat terve rea õudusfilmide kordus, tundub teooria paika pidavat.

1 „Ouija“, Stiles White, 2014; „Smile“, Parker Finn, 2022; „The Conjuring“, James Wan, 2013.

2 „Midsommar“, Ari Aster, 2019; „Hereditary“, Ari Aster, 2018.