Eesti kinode väike välimääraja

Vaatajate arvu põhjal kipub eesti film ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Levi ja reklaami kõrval võiksid ka kohalikud kinod eesti uudisfilme toetada.

ANDREI LIIMETS

Möödunud aasta lõpus kõlas üksjagu hädahüüdeid eesti filmide kahvatutest tulemustest kinolevis. Rohkelt kiidetud Rainer Sarneti maailmaklassi mahtuv „Nähtamatu võitlus“ (2023) kogus vaid 17 515 vaatajat. Alles hiljuti pidid kolmekohalise vaatajaarvuga avanädalavahetusega leppima kaks originaalset ja omal moel tugevat tööd, Eeva Mäe „Mo mamma“ (2024, kokku 1583 vaatajat kinolevis) ja Marko Raadi „Biwa järve 8 nägu“ (2024, 2644 vaatajat). Kuigi praegu püüab rekordeid rahvakomöödia „Tulnukas“¹ järg „Tulnukas II“², näivad olema möödas alles nii äsjased „Eesti Vabariik 100“ aegsed hiilgavad, korduvalt maagilise 100 000 vaataja piiri ületanud tulemused.

Ühest otsast on põhjust üle vaadata filmide levi- ja turundusplaanid. Valdkonnas, kus õigupoolest jaotub põhiraskus üksikute inimeste vahel, napib värskeid ideid ja lahendusviise. Autorlavastajatele võib ehk andeks anda nii mõnigi kord vastu kumavat suhtumist, et mägi on valmis, küll Muhamed ta juurde tuleb. Kuhugi näib siiski olevat kinni jäänud memo, et Muhamedil on Netflix, tuhandest muust tähelepanuröövlist rääkimata, ja sellega koos teadmine, et hea film ei leia enam ammu ise võluväel vaatajat üles.

Laisavõitu turunduslinnukeste bingot on see-eest keerulisem õigustada – ikka needsamad persooniintervjuud samades väljaannetes, sarnased plakatitega välikampaaniad, samad sutsakad samades tele- ja raadiosaadetes, samad auto esitulevihku jäänud hirve tardumusega venitatud vastused Marko Reikopi reipust lakke kruvival häälel esitatud küsimustele stiilis „film on valmis, mis tunne nüüd on?“. Eeskujuna võiks siin­kohal tuua Apollo jämekomöödiate värvika reklaami või „Kalevi“³ telgitaguseid läbivalgustava intervjuusarja „Vaba­visked“⁴, mis väärinuks tänu vestlusi juhtinud koomikute Mattias Naani ja Kaarel Nõmmiku värskele stiilile koguni turunduspreemiat.

Üksnes tuttavatele ja mugavatele kanalitele panustades jäävad paraku tabamata sihtgrupid, keda teemapõhiselt kõnetada saaks. Suurepäraseks näiteks on siin kriitikutelegi märkamata jäänud nišitoode „Kaks südant“⁵, mida levitati Eesti Ratsaspordi Liidu kaudu otseselt selle alaga seotud kogukonnas ning märkamatult toodi kinno dokumentaalfilmi kohta igati eeskujulikud 4020 vaatajat.

Täis räägitud eetrist ja linnatäiest prügikastidele kleebitud reklaam­plakatitest on paraku vähe tolku, kui nädalavahetusel kinno tulnud vaatajale pakutakse kavas esmajoones „Kiirete ja vihaste“⁶ tosinandat osa, kuuekümne kaheksandat Marveli koomiksikangelaste madinat või suvalist kolmanda järgu Ameerika õudukat. Isegi Minotauros võtaks popkorni ja kummikommid ja lepiks labürindist väljapääsu puudumisega. Sellisel juhul on vaataja eest valiku teinud kinopidajad ja kavakoostajad.

Apollost Artiseni

Suurim vastutus on ilmselgelt monopoolses seisundis möllaval Apollol. Siin-seal on juba kirjutatud ja loodetavasti kirjutatakse veel sellest, kuidas ikkagi õnnestus ühel ettevõttel tuua ühe katuse alla mitte ainult suurem osa kinoturust, vaid kogu toiduahel tootmisest ekraanideni ja levist meediani, ja seda Eesti filmile sugugi mitte soodsal moel. Apollo Film Productionsi seni kahjuks suuremas osas piinliku, aga loodetavasti pärast „Elu ja armastuse“⁷ õnnestumist paremuse poole areneva toodangu seosed Postimehes täiesti juhuslikult kiitvate kajastuste hulgaga vääriksid eraldi käsitlust.

Kogu võimu omava keti ärihuvides on ennekõike oma toodetud ja oma levitatud filmide esiplaanil hoidmine. Konkurentidel on sinna kõrvale pääseda keeruline. Nii nappis mullu parimaid linastusaegu isegi meie filmiloo vahest edukaimal ekspordiartiklil „Savvusanna sõsarad“⁸, veel mõned aastad tagasi tuli aga ühel levitajal kõrgelt hinnatud dokumentaalfilmile telefoni teel saale juurde nuruda, kuigi publikuarv näitas kasvu.

Menukite puhul tavatsetakse pressiteadetes kuulutada välja müüdud saalidest ja suurest vaatajaarvust, mis loob fooni, et kõik ju vaatavad just seda, kuidas siis ikka eemale jääda. Kui tegemist pole just arvude moonutamisega – jagub näiteid, kus mitme nädala eellinastuste tulemused on hõisatud ühe nädalavahetuse saldoks –, võib see endiselt tähendada võrdlemisi tühje saale, mida on lihtsalt väga palju. Muid filme leiab neil hetkedel kavadest vähe, panustatud on konkreetse filmi müügiedule, peamisteks ohvriteks satuvad aga sageli enam väärt, ent raskemini turustatavad teosed.

Margus Linnamäe äriimpeerium vohab täistuuridel ja kui oma meediakanali omamine ühes kontol vaevalt plussmärki näitava, ent üldjoontes tugeva kultuuritoimetusega on väärt suure kahjumi kinni tagumist, siis miks ei või samasugune missioonitunne viia ka kodumaise filmi suurema nähtavuse tagamiseni kinokavas – kogu oma rikkalikkuses, mitte üksnes oma maja toodangu piires.

Olgu, Apollo ongi klassikaline kommertskinokett, mis reageerib pigem turu ootustele selmet kureerida ise kunstiliselt tugevat kava ja seeläbi publiku maitset. Selleks on ju olemas näiteks kino Artis sealsamas ühe raamatuviske (ehk Apollo raamatupoe – tere taas, Linnamäe!) kaugusel Apollo Solarisest.

Kunagi tõotas Artis kirgastada kohalikku kinokultuuri, ent on muutunud vaese mehe kvaliteetkinoks. Eesti filmide osakaal kavas on küllap suurem, ent seal kõrval on paistnud aastaid silma teise- või kolmandajärguliste Euroopa linateoste rohkus, mida on nii mõnigi kord raske pidada kunstiliselt väärtuslikumaks juba mainitud Ameerika kassamagnetitest.

Artist tuleb kiita Eesti filmiringluse rikastamise eest ennekõike siinsele publikule jätkuvalt eksootilise ja kahju­väärselt kauge Aasia kinoga – alates jaapani meistri Hirokazu Kore-Eda äsja linastunud „Koletisest“⁹ JAFFi võõrustamise ja seni siitmailt täielikult puudunud India kino hittideni. Paraku saeb iseenda jalgu halenaljakas turundus amatöörlike pressiteadetega, mis muu hulgas sisaldavad viierealisi pealkirju, toimetamata lausemonstrumeid, kirjavigu, muid lapsusi ja niisama naljakaid fraase nagu „Tina Turner suri 24. mail selle aasta esimeses pooles“.

Tragikoomiline, et Artise uudiskirjades soovitab kinokavast filmikriitiku sildi all filme sellesama kino turunduse eest vastutav Raiko Puust. Isegi sellise rollikonfliktita võib Puusti pidada filmikriitikuks umbes sama palju kui Heldur Paulsonit kunstikriitikuks. Puust on kriitikamaastikul – või pigem selle lastetoas – eraldi nähtus, mõjudes pigem välja mõeldud karakteri ja kriitiku satiirina, kuid kinnitan, et tegemist on päris inimesega, kelle avaldatud tekstide kullavaramust pärinevad pärlid nagu: „Armastus on ajatu ekraanilugu, olenemata, kes keda ja kuidas armastab. Mitte iga lugu ei saa õnnelikku lõppu, kuid see ei tähenda, et armastama ei peaks. Milleks teha midagi salaja, kui saame seda karjuda tähtedele?“

Tähtede peale karjumata jättes, aga neid vähemalt närides, on tegemist kärbuva ajakirjandusmaastiku valusa peegeldusega, kus kriitikuks saab end nimetada vaat et igaüks. Kui aga kriitikagi jääb küündimatu eneseparoodia tasemele, on raske oodata head pinnast huvi tekitavale filmiarutelule. Eks seisne filmi­kriitika probleem ajakirjanduse rolli üldises kahanemises, kus nii-öelda värava­valvurid on üha laisemad ja kvaliteedi asemel on näitajaks klikid. Mõnd Puusti arvustust lugedes on ilmselt loobutud ka keele­toimetamisest („Valdis on see tänaseks juba vanakooli mees, kes ei ime mingit veibi, vaid tõmbab õiget suitsu“¹⁰).

Ei ole kauges minevikus ajad, mil tele-eetris tutvustati kriitikutena ka levitajaid. Väikese turu valud. Mis aga puudutab pressiteateid, siis mõne aasta tagant meenub ka ühe levitaja pressile saadetud kiri, kus seisis, et „täna oleks pidanud olema filmi pressilinastus, aga kogemata jäi kutse välja saatmata ning seetõttu jäi pressilinastus ära“. Arenguruumi Artisel veel on!

Ruumi on rohkelt ka Artise saalides, sest selle segapudru tulemuseks on vähemalt siinkirjutaja kogemusel üha tühjemad saalid, mida saadavad filmirahva sapised märkused ja sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks¹¹, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki. Ja kui soovitatakse kino, aga keegi seda tühjas saalis ei kuule, siis kas soovitus üldse kõlas.

Nagu kõigest eelnevast vähe oleks, sattus Artis äsja meediasse korduvalt ümber lükatud valeväidetest kubiseva „dokumentaalfilmi“ „Külm tõde“ (Film kliimast!)“ (muutmata kirjaviis reklaamilt) näitamisega. Et tasuta seanssi korraldas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes võõrustas sealsamas Artises loetud päevad varem Jaak Madissoni „suurt rahvakohtumist“, jäi Eesti Päevalehe väitel esialgu teavituseski mainimata. Eraettevõttelt saali rentimine oleks üks asi ja eks ole Artiseski toimunud erakondadega seotud sündmusi, kuid Eesti filmi instituudi kaudu riigi omanduses olevas ja üleeuroopaliste kinode võrgustiku Europa Cinemas kaudu justkui rohelisele mõtteviisile pühendunud kinos on uhuu-propaganda esitlemine teaduslike faktide sildi all enam kui küsitav.

Päris filmid päris kinos

Muidugi leiab kaardilt veel näiteks Viimsi kino, pärast hämarat janti Coca-Cola Plaza müümise ümber Viljandisse taandunud Forum Cinemase ja Eesti kõige tragikoomilisema ehitise, osalise tondilossina potentsiaalselt raju võttepaika pakkuva T1 pööningule kolinud Cinamoni, kuid kahjuks erineb nende kava üldjoontes üsna vähe turgu valitseva Apollo omast.

Eesti rokkivaimad kinod ja väärtfilmide kodud on hoopis Sõprus Tallinnas ja Elektriteater Tartus, lisaks kriminaalselt vähe külastatud Thule Kuressaares. Eks ühenda neid hubaseid paiku ennekõike suure filmikire, hoole ja armastusega koostatud kavad ja valitud filmid. Hiidmenukite nagu „Düün“¹² segunemine väiksema turunduseelarvega pärlitega on sel puhul suisa tervitatav, pakkudes võimalust vaadata ka suuri, ent tugevaid kassafilme ilma popkorniaroomi ja suuremate kinode püsieksponaadiks kujunenud helendavate telefoniekraanideta.

Eraldi väärivad tunnustust nii Sõpruse kui Elektriteatri korraldatavad järjepidevad kohtumised filmitegijatega ja arutelud teemaga seotud ekspertidega – need lisavad nähtule üsna palju. Seetõttu tasub soovitada publikule kannatlikkust tavaseansist paarkümmend minutit rohkem planeerida.

Tõsi, sama korraldab ka Artis, kelle ürituste kvaliteedile on aga sageli saatuslikuks saanud ka kohalike filmifestivalide alaline murekoht – küsimuste-vastuste sessioonide juhtimine. Näiteks äsjaselt HÕFFilt on ette näidata üks seansijärgne vestlus, kus üksi jäetud ja paanikasse sattunud lavastaja suunas mikrofoni mitmekümne publiku ette kutsutud asjaosalise sekka, et igaüks saaks midagi öelda ( „tere“, „jaa, film oli tore“) või teine, mille puhul jäi lõpuni arusaamatuks, kes üldse laval olid. Sagedase arutelujuhina julgen kinodele soovitada nende kohtumiste aja täpset arvestamist, teatamist ning sellest kinni pidamist, et omakorda publiku aega austada.

Kõiksuguste sarjade ja eriürituste kaudu on Sõprus ja mõnel määral Artis võtnud õnneks ette ka filmiklassika, sealhulgas filmipärandi näitamise. Eesti kinoskeene ja filmikultuuri ühest suurimast valupunktist on õigupoolest räägitud juba aastaid – selleks on kultuurimälu edendava mittetulundusliku kino olemasolu, kus näeks muu hulgas rohkem või vähem unustatud (kodumaist) klassikat.

Osaliselt on seda nišši püüdnud ajuti täita nii Balti filmi- ja meediakooli SuperNova kino, mis jääb suuresti tudengikeskseks, kui ka Maarjamäel asuv filmimuuseum, kuhu jõudmiseks kipuvad paraku isegi agarama filmifänni entusiasmisädemed enne Kadrioruni ulatumist laiali pudenema. Lootuskiirt pakub rahvusraamatukokku kavandatav uus pind filmiarhiivile. Veebiplatvormi Arkaader ja Tristan Priimäe suurepärase ülevaatliku raamatu „101 Eesti filmi“¹³ järgsel ajastul ei tohiks kohaliku pärandi nägemine, ka suurel ekraanil, enam niivõrd keeruline olla.

Täiesti eraldiseisvaks nähtuseks on Tartu Elektriteater. Tudengilinna kino edu taga on meeletu töö ja pühendumus, sageli nutikas reklaam ja otsusekindlus mitte lasta end loksutada ka korduvatel uutel koduotsingutel. Pole imestada, et helesinisest noorpõlveunistusest, oma kinost, alustanud eestvedaja Andres Kauts pälvis mullu Euroopa kinovõrgustiku tunnustuse aasta ettevõtjana. Elektri­teater on fenomen ja oma väikese, ent eklektilise kavaga vaat et piisav põhjus Tartusse kolimiseks.

Osa selle nähtuse ainulaadsusest on tõik, et Elektriteatril ei ole ette näidata ka ühtki sügavate taskutega püsitoetajat. Näiteks tänuväärselt kahe saalini paisunud Sõpruse tagant paistavad väärtfilmi-Linnamäe, eluseiklejast-kunstinautlejast ettevõtja Indrek Kasela kõrvad ja kiharad. Säärase metseenluse taga pole aga üksnes publikunumbritest lähtuv ärihuvi, vaid soov näidata kõiksugu massimeelelahutuse kõrvale tõepoolest parimat võimalikku filmikunsti. Ehk oleks sellisest mõtteviisist õppida ka teistel ettevõtjatel ja asjaosalistel.

1 „Tulnukas, ehk Valdise päästmine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006

2 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“. Rasmus Merivoo, 2024.

3 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

4 Vaadatavad Youtube’is, kasutaja Vabavisked kontolt.

5 „Kaks südant“, Steiv Silm, 2023.

6 „The Fast & The Furious“ 1–10, 2001–2023.

7 „Elu ja armastus“, Helen Takkin, 2024.

8 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

9 „Kaibutsu“, Hirokazu Kore-eda, 2023.

10 Raiko Puust, Filmiarvustus, „Maili onl**s!“. “Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas” on tõeline kultuuri üledoos. – Õhtuleht 2. IV.

11 Uuring selgitas välja Eesti elanike hinnatuimad ettevõtted. – Postimees 2. IV.

12 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Dune: Part Two“, Denis Villeneuve, 2024.

13 Tristan Priimägi, 101 Eesti filmi, Varrak 2020.