Gruusia dokumentaalfilmid mitme maailma vahel

Gruusia filmitööstuses mässab praegu torm, nagu võib järeldada dokumentaalfilmifestivali „Cinédoc“ programmi toel.

SAARA MILDEBERG

Thbilisi rahvusvaheline dokumentaal­filmide festival „Cinédoc“ Gruusias Bathumis 17. – 24. septembrini.

17. kuni 24. septembrini toimus Bathumis XI „Cinédoc“, Thbilisi rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival. 2013. aastal alguse saanud loomingulistele dokumentaalfilmidele keskendatud festival oli Kaukaasias esimene omalaadne. Hoolimata globaalsetest, regionaalsetest ja kohalikest kividest ja kändudest on see oma positsiooni säilitanud, kuigi kolimine Musta mere äärde, peamiselt ranna ja kasiinode poolest tuntud kuurordi BIAFFi ehk Bathumi rahvusvahelise alternatiivfilmifestivali hõlma alla seostub pigem eksiili kui õitsenguga. Kuuetunnine rongisõit hilisseptembri leitsakus ei anna aimu tormist, mis mässab kohalikus filmitööstuses. Vaid nii saab kirjeldada olukorda, kui seansi alguses ilmub ekraanile musta, valge ja punasekirju gruusia- ja ingliskeelne hoiatus: „Gruusia filmikunst on ohus! Boikott röövitud Gruusia Filmifondile!“

Just Thbilisi „Cinédoc“ oli see paik, kus tegin 2018. aastal tutvust Gruusia filmifestivalimaastikuga. Festival oli siis täies elujõus: olid rahvusvaheliste hittdokumentaalide linastused ja neid saatvad festivalikülalised avalikel aruteludel, vastuvõttudel, bankettidel ja pidudel üle linna, nii kommertskinodes kui ka kultuuriasutuste saalides ja õuel. Peale kultuurielu üldise värskendamise oli festivali missiooniks sisendada grusiinidele, et dokumentaalfilm võib olla midagi enamat kui Nõukogude propaganda või taustahäälega loodusvaatlus. Igal aastal valiti üks fookusmaa, mille teoseid lisaks Gruusia toodangule tutvustada.

2023. aasta festivalil oli üksikute erilinastuste kõrval fookusmaaks Gruusia ise ja vähemalt täispikkades dokumentaalides olid Nõukogude temaatika ja aeglased looduskaadrid jälle täies jõus tagasi, lühifilmid andsid siiski mängulisema ülevaate igapäeva­heitlustest. Pealinnast Thbilisist liigutakse praegu eemale, olgu Bathumisse ja Khuthaisisse või vähem tuntud, kuid sellegipoolest tähelepanuväärsetesse kohtadesse nagu Tšiatura, Tskaltubo ja Abastumani. Mõningane Thbilisi-väsimus on tunda ka telgitagustes. Oma roll on selles möödunud aasta sügisel Vene mobilisatsiooni tõttu toimunud väljarännulainel, mille üheks sihtkohaks on olnud Gruusia pealinn ja millega on kaasnenud nii elu- kui ka tööruumide üüri tõus. Thbilisi pole küll ka olnud mingi dokumentaalfilmimeka, kuna enamik filme on toodetud koos ühe või mitme Lääne-Euroopa riigiga.

Boikoti kronoloogia

Ühest küljest on täispika filmi tegemine mitmeaastane, päevapoliitika suhtes mõnes mõttes resistentne protsess – või siis on dramaatilised sündmused sisu katalüsaatoriks –, aga viimastel aastatel on grusiinid teatud kriitilise piirini viidud ja dünaamiliste protestikaadrite asemel kohtab pigem sisekaemust. Pandeemia mõju filmide tootmisjärgsele elule, eriti rahvusvahelistele filmifestivalidele, ei vaja pikemat selgitamist. Koroonaviirusel läks Gruusiasse jõudmiseks aega, nii et rahvas jõudis enne selle kohalejõudmist skeptiliseks muutuda, aga kui viirus kord kohal, oli pandeemia pika vinnaga. Ometi leiti ka Thbilisis, nagu mujal maailmas, lahendusi kogunemisi korraldada ja pidusid pidada ning filmifestivalidel oli siinkohal teistega võrreldes eelis: 2020. aastal sügisesse lükatud Thbilisi „Cinédoc“ leidis oma tänuliku publiku vabaõhukinodes ja 2021. aastal rahvusvahelise DAFilmsi, Gruusia rahvusringhäälingu ja kohaliku Adžaaria TV voogedastusplatvormidel.

Globaalses pildis pandeemia varju jäänud, kuid Eestistki kõlapinda leidnud taas puhkenud Mägi-Karabahhi konflikt on piirkonnas tragöödia, mis teeb ilmselgelt koostöö keeruliseks ka Kaukaasia filmitööstuses – kuid mitte võimatuks. Leitakse siiski võimalusi korraldada noortele filmitegijatele ühiseid mentorlusprogramme ning viia kokku mitmete oskuste ja teadmistega inimesi.

Ka Ukraina sõda on rebinud lahti mitmed vanad haavad. Gruusia suhe Venemaaga ei ole kunagi olnud mustvalge ja kuigi pole kindlat tõestust, et Venemaa sekkub otseselt Gruusia sisepoliitikasse, on juhtiv erakond oma kümne valitsusaasta jooksul olnud kindlalt ida suunas kreenis. On ju ka Gruusia Unelma asutaja ja praegune varivalitseja Bidžina Ivanišvili teeninud oma miljardid Venemaal ja on jätkuvalt Moskva kremliga sõbralikes suhetes. Lisaks Ivanišvili ja Putini sõpruse kohta käivatele kriitilistele kuulujuttudele osutab grafiti seintel, et mitte kõik grusiinid ei ole valitsuse ametliku sõjaaja poliitikaga rahul, rääkimata sellest, et traditsioonilistes kohvikutes, restoranides ja hotellides on kosmopoliitse ilmega idanaabreid rohkem kui varem, ärksamad alternatiivkultuuriasutused, sh baarid ja kaasaegse kunsti ning põrandaaluse skeene (Thbilisis Kura jõe vasaku kalda) asutused tervitavad külastajaid sõja-, Putini- ja Vene-vastaste hüüdlausetega ja seal kuuleb peamiselt gruusia keelt. Kui Gruusia Unelma seostesse Venemaaga suhtuti rahuajal üpris tolerantselt, olen nüüd oma tuttavate seas kohanud arvamust, et Ukraina sõda määrab ka Gruusia saatuse. Kui sõda lõpeb Venemaa võiduga, võtab ka Gruusia valitsus senise ebamäärase jutu asemel selge Vene-suunalise kursi, aga kui võidab Ukraina, kaob Gruusia Unelm troonilt. Närviline ootusärevus ümbritseb ka 2024. aasta sügisel toimuvaid korralisi valimisi.

Konkreetsetest tegudest kõneldes andis seesama Gruusia valitsus 2023. aasta märtsis sealsele kultuurielule suure põntsu, hakates arutama välisagentide seadust, ametlikult Ameerika mudelina esitletava, kuid rahva seas Vene seadusena tuntud asja. Sisuliselt tähendas see 2012. aastal Venemaal vastu võetud välismaalt rahastatud vabaühendusi ja vaba meediat represseeriva seaduse Gruusia konteksti ületoomist. Selle Vene seaduse järgi peaks iga organisatsioon, mille rahastusest tuleb rohkem kui 20% välismaalt, registreerima end välisagendina või maksma kopsaka trahvi. Väidetav välisagentsus aga annab riigile õiguse pidevaks kontrollimiseks ja piiramiseks (osaliselt toimub see praegugi). „Läänemeelsus“, „läänelikud valitsusvälised organisatsioonid“ ja „lääne rahastus“ on kohmakad formaalsed väljendid, millega märgitakse ära sisuliselt demokraatlikud vabaühendused. Venemaal tõi selle seaduse vastuvõtmine kaasa oluliste inimõigustega tegelevate vabaühenduste sulgemise või tugevdatud järelevalve ja järjepideva ahistamise ning muidugi ajakirjandusvabaduse veelgi jõulisema piiramise. Gruusias oleks nn Vene seaduse vastuvõtmine, nagu selle nimetuski osutab, tähendanud lisaks kõigele sellele ka kindlat pöördumist Euroopa Liidu kursilt Venemaa suunas. Eelnõu võeti kiiresti tagasi ja pandi hoiule, aga pinged jäid õhku. Nii kevadel kui nüüd, sügisel, on parlamendi ees toimunud protestid, kus lehvitatakse Gruusia, Euroopa Liidu, NATO ja kirjaga „#freesaakashvili“ lippe. Olukorras, kus Gruusia Unistus on Mihheili täielikult tühistanud, ei kõnele seesuguse kirjaga lipp niivõrd Saakašvili- või tema poliitika lembusest, Gruusia lipp marurahvuslusest või USA ja ELi lipud suutmatusest iseseisva riigina toimida, vaid kõik need koos kõrvuti lehvimas räägivad elementaarsest demokraatia- ja vabaduseihast.

Bathumis Apollo kinos kümneks sekundiks ekraani hõivanud hoiatussõnum viitab aga juba varem alguse saanud sündmustele Gruusia filmielus. 18. märtsil 2022 vallandas kultuuriminister Thea Tsulukiani Gruusia filmikeskuse juhi ja Thbilisi filmifestivali asutaja ja juhi Gaga Tšheidze. Tsulukiani on staažikas minister: tema esialgu justiitsministrina, alates 2021. aastast kultuuriministrina tegutsemise aega seostatakse teenekate riigiteenistujate meelevaldsete vallandamiste ja nende asendamisega erakonnale ustavate tegelastega. Samasugune puhastustöö on juba läbi viidud ka Gruusia rahvusmuuseumis ja Gruusia riiklikus raamatukeskuses. Filmikeskuse juhi Tšheidze vallandamise ametlikuks põhjuseks toodi korruptsioon Thbilisi filmifestivali rahastamisel, aga seda alles vastulausena Goethe instituudi kahtlustusele, et põhjuseks võib olla Tšheidze avalikult väljendatud toetus Ukrainale¹.

2023. aasta juunis määras kultuuriministeerium filmikeskust ümber organiseerides selle uueks juhiks Koba Hubunaia, kes on töötanud mitmetel justiitsministeeriumiga seotud töökohtadel, kuid kellel puudub täielikult seos kunsti- või filmimaailmaga. See oli paljudele filmitegijatele viimane piisk valitsuse tegudega täidetud karikas. Protesti märgiks algatati sama aasta augustis ministeeriumi ning filmikeskuse vastane boikott, millega on oktoobri alguseks ühinenud peaaegu 450 valdkonnas tegutsevat isikut. Veebis ringlevas kirjas väidavad nad, et valitseva erakondlikult kallutatud filmi- ja kultuuripoliitika puhul ei ole kaasatud erialaeksperte, ja süüdistavad valitsusametnikke tsensuuris. Protesti märgiks lubavad allakirjutanud, et ei osale filmikeskuse korraldatavatel konkurssidel ega projektides ning keelduvad kuulumast komisjonidesse, kuna nad ei soovi panustada „protsessidesse, mis viivad Gruusia filmikunsti, kultuuri ja teaduse hävitamiseni“. Sealjuures nõuavad boikotis osalejad süsteemset muutust, seda just filmikeskuse juhataja valimise osas: seda ei peaks oma suva järgi otsustama minister üksi, vaid see peaks olema läbipaistev ja avalik protsess, kus osalevad valdkonna esindajad. Nad usuvad, et vaid sellistel, s.o demokraatlikel tingimustel suudab filmikeskus tagada sõna-, väljendus- ja loomevabaduse².

Poliitika, poeesia ja publik

Hoolimata sellest, et Venemaa tegevus on filmitegijatele vastumeelne, leiab nende linateostest tihti empaatiat Nõukogude nostalgia või praeguste populistlike parteide mõju all tegutsevate inimeste vastu. Ka Thbilisi festivali „Cinédoc“ rahvusvahelise žürii peaauhind läks Nikoloz Bežanišvili täispikale dokumentaalfilmile „Kirdetuuled“³, kus jälgitakse viimaste stalinistlike erakondade hääbumist diktaatori sünnilinnas Goris. Filmi juhatavad sisse teleuudiste kaadrid Stalini kuuemeetrise pronksist monumendi mahavõtmisest 2010. aastal. Nagu Tallinna pronkssõdur võeti seegi kuju maha ilma avaliku aruteluta, ette teatamata, keset ööd ja politsei kaitse all. „Kirdetuulte“ peategelane ei ole aga niivõrd diktaator, vaid kaks pensionäridest koosnevat erakonda, mis üritavad kõigest hoolimata tema mälestust ülal hoida, alustades kuju taastamiseks vajalike allkirjade korjamisega, vaieldes üksteisega ideoloogiliste küsimuste üle ja lõpetades Putini-vastastel marssidel meeleheitliku rahvale suunatud kutsega Venemaaga head suhted taastada. Filmi viimased kaadrid, kus selgub protagonistide edasine saatus – mõlemad erakonna juhid surevad 2022. aasta alguses ja kaks pensionärist peategelast Robinzon ja Makvala kaovad (Robinzon naasis kodukülla, Makvala surnukeha leiti mõne kuu pärast kuristikust) – viitaks justkui stalinismi luigelaulule nii ametlikul kui isiklikul tasandil, aga kes teab. Poliitiline rahulolematus ja pidev ideoloogiate põrkumine on üks Euroopa ja Aasia, lääne ja ida piiril oleva riigi pärisosi ja kui žürii esinaine luges ette võitja valiku põhjendust ja mainis sealjuures kaalukana „ajastu lõpu“ kajastamist, kahisesid saalis ka pealkirjad „Võlumägi“⁴ ja „Naeratav Gruusia“⁵.

Luka Beradze debüütfilmi „Naeratav Gruusia“ lugu ja tegelased on kahtlemata hea leid. Film on pilguheit võimumängude tõttu kannatada saanud lihtinimeste ellu, kuid kurbmängu asemel on kannatajate suhtumine värskendavalt eluterve, meelitades publikult välja poolüllatunud-poolšokeeritud naeru. „Naeratav Gruusia“ oli Mihheil Saakašvili 2011. aasta lõpul valitsuse valimiste eel algatatud programm⁶, mille raames lubati sotsiaalselt kehvas seisus vanemaealistele inimestele tasuta hambaravi. Samanimelise filmi keskmes on need, enamasti maapiirkondades elavad naised, kelle hambad jõuti välja tõmmata, kuid kes jäidki oma proteese ootama, sest Saakašvili kaotas 2012. aasta oktoobris valimistel ja uuel valitsusel olid uued prioriteedid⁷. Kui külla saabub võttegrupp eesotsas tarmuka naisajakirjanikuga, kes otsib oma iganädalasse saatesse abivajajat, kellele hambad kinkida, aetakse too minema. Hambutu naise abikaasa on läbi hammustanud, et televisioon otsib vaid järgmist klouni, kelle arvel meelt lahutada. Neile, kellele ei ole paralleel populistliku poliitikuga piisavalt veenev, mängitakse ette järgmine episood järgmises majas, kus ajakirjanik ei varja oma pettumust vanadaamis, kelle proteesid vajavad vaid väljavahetamist.

Aga just „Võlumäe“ lõpust jääb kõlama tabav mõte Gruusia kohta: „Tulevik on kindel, aga minevik on ettearvamatu.“ Nii „Võlumägi“ kui ka „Hotell Metallurg“⁸ leiavad aset NSV Liidu langusega oma hiilgeaja minetanud kuurortlinnades ja räägivad ühiskonna valupunktidest, millest üldiselt vaikitakse, ning inimestest, keda selle valusa vaikuse sees väntsutatakse. Need on filmid, mis dokumenteerivad seda, mis on kohe kadumas: Abastumani tuberkuloosihaigla, kus filmiti „Võlumägi“ aastatel 2014–2019, lammutati 2019, et asendada see Bidžina Ivanišvili erahäärberiga. Hotell Metallurgi ähvardab sama saatus, sest seesama Ivanišvili⁹ on lubanud rajada Tskaltubo eelmise sajandi alguses ehitatud paarikümne sanatooriumikompleksi asemele moodsad luksushotellid. Khuthaisist kõigest kümne kilomeetri kaugusel Tskaltuboga seostub Gruusia hästi varjatud sünge saladus: pärast Abhaasia sõda 1992–1993 majutati linna tühjaks jäänud sanatooriumidesse „ajutise“ lahendusena 10 000 – 12 000 sisepõgenikku, kellest 2000–6000¹⁰ elab senini seal. Kokku on Gruusias eri andmetel üle 250 000 registreeritud sise­põgeniku. Küünilisemad leiavad, et neile normaalsete tingimuste loomine tähendaks Gruusia puhul allaandmist: esiteks kaob lootus, et põgenikud kunagi oma koju saavad naasta, ja seega tunnistataks lõplikult okupeeritud alad kaotatuks. Hüüdlauset „Venemaa on okupant!“ võis Thbilisis avalikult (nii seintel kui ka suveniiridel) näha aastaid enne Vene-Ukraina sõda, selle juurde käis tihti ka täpsustus „Gruusia on 20% okupeeritud!“. Gruusia täies ulatuses taastamine on siiski utoopia: vaevalt et abhaasid, kellel on kodusõda värskelt meeles, Gruusiaga ühineda tahavad. Venemaa, keda küll kahtlustatakse 1990ndatel peetud kodusõja agiteerimises, võib tõesti osutuda neutraalsemaks liitlaseks.

Anna Dziapšipa on filmis „Autoportree mööda piirijoont“¹¹ äärmiselt isiklikult kujutanud just seda küsitava staatusega Abhaasiat. Režissöör on sündinud Thbilisis ja tema ema on grusiinlanna, kuid abhaasist isa tõttu on ta aastaid pidanud tundma võõristust – seda juba oma perekonnanime pärast. Esialgu seostus see veel tema jalgpallikuulsusest vanaisaga, kuid moondus aja möödudes enamasti valesti hääldatud, kirjutatud ja tõlgendatud sisepõgeniku pitseriks. Mälestustest leevendust otsides tahab Dziapšipa Abhaasias üles otsida vanaisa maja, mida ta mäletab kolmekeelset perekonda ühendanud sõlmpunktina oma lapsepõlvest. Gruusia kodanikele on aga Abhaasiasse minek keelatud ja seega pidi ta appi võtma arhiivimaterjalid, et nende abil aja- ja ruumipiirid ületada ning võimatute stsenaariumidega mängida. Loodusdokumentalistikast laenatud kaadritega toob Dziapšipa mängu ämbliku metafoori: ühele on kootud võrk kodu, teisele lõks. Filmitegemine annab küll võimaluse mälestustesse naasta ja lõhestunud identiteeti parandada, aga helgetest mälestustest võib saada ohtlik relv geopoliitilises olukorras, kus kodu ja identiteedi küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Lõpuks ei leia ka filmitegija mahajäetud hoonest midagi peale pleekinud seinte ja tolmuste tubade, rahu, unustuse ja ebaselguse – puhas retke ilu.

Vaadates nimekirja koostööpartneritest ja riikidest, kes on valmis Gruusia dokumentaalfilmidele õla alla panema ja on seda juba teinud, kumab tunneli lõpus siiski valgus. Kuigi riigile ei saa hetkel lootma jääda, pakuvad Thbilisi „Cinédoc“ ja regionaalne visuaalmeedia platvorm Chai Khana filmitegijatele mentorlusprogramme ning erasponsorid, MTÜd ja võõrriikide saatkonnad ka rahastust. 2022. aasta novembris loodi Gruusia dokumentaalfilmiühendus ehk DOCA Georgia, mis hoolitseb filmitootmise sõltumatuse, läbipaistvuse ja ligipääsetavuse ning selle eest, et dokumentaalfilmid oleksid avalikkusele kättesaadavad, kuigi riigis on üks kommertskinokett ja ei ühtegi sõltumatut kino. 2023. aastal esilinastus rahvusvahelistel juhtivatel filmifestivalidel viis täispikka Gruusia dokumentaalfilmi ja kõiki neid sai septembri lõpus Bathumis näha ka kodupublik, hoolimata keerukast poliitilisest olukorrast ja kidurast rahastusest. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja märgata neid kullatükke lähipiirkonna filmisündmustel.

1 Luiza Mchedlishvili. ‘Georgian cinema is in danger’: filmmakers take on the culture ministry – OC Media 22. VIII 2023.

‘Georgian cinema is in danger’: filmmakers take on the culture ministry

2 Boikoti täistekst gruusia keeles https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSc8QZ18l5YkLGE-zC88DJLxJaSojFw5iu6CkkT0pn8gSUhq8Q/viewform

3 „Agdgoma“, Nikoloz Bežanišvili, 2022.

4 „Džadosnuri Mta“, Mariam Tšatšia, Nik Voigt, 2023.

5 „Gimiliani Sakartvelo“, Luka Beradze, 2023.

6 Battling poverty through pearly whites – Democracy & Freedom Watch 22. XII 2011.

Battling poverty through pearly whites

7 ‘Smiling Georgia’ canceled, some elderly left toothless, – Democracy & Freedom Watch 9. X 2013. https://dfwatch.net/smiling-georgia-canceled-some-elderly-left-toothless-22546-23222

8 „Sastumro Metalurgi“, Giorgi Varsimašvili, Jeanne Nouchi, 2023.

9 Ivanišviliga seotud kurioosumitest on Eesti filmipublikule teada ka tema dendroloogiapark, seda tänu Salomé Jashi dokumentaalfilmile „Aia taltsutamine“ („Taming the Garden“, 2021), mis linastus filmi valmimisaastal PÖFFi programmis. Euroopa filmiauhinnale nomineeritud ja „Sundance’il” kiidetud filmi näitamine keelati Thbilisi Kinomajas pärast esimest linastust. Gruusia filmiakadeemia president Mindia Esadze põhjendas seda filmi vastuolulisuse ja ühiskonna poliitilise polariseerimise ohuga. Reaktsioonina sellele ja valitsuse samalaadsele kriitikale ning tundes muret kunsti sõltumatuse pärast Gruusias, esitasid mitmed rahvusvahelised organisatsioonid 2023. aasta juunis avaliku kirja, kus väljendavad solidaarsust Jashile ja teistele Gruusia kultuuri- ja kunstitegelastele. https://humanrightshouse.org/statements/georgian-authorities-must-guarantee-freedom-of-artistic-expression/.

10 Kõnekalt suur vahemik osutab, et riigi abiga on lugu kehv: keegi ei tea, kui palju põgenikke seal praegu elab.

11 „Avtoportreti Zgvarze“, Anna Dziapšipa, 2023.