Raju kolmekas

„Väljakutsujad“ on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline.

ANDRES MAIMIK

Mängufilm „Väljakutsujad“ („Challengers“, Itaalia-USA 2023, 132 min), režissöör Luca Guadagnino, stsenarist Justin Kuritzkes, operaator Sayombhu Mukdeeprom, heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross. Osades Zendaya, Josh O’Connor, Mike Faist jt.

Tunnistan ausalt, et ma pole eriline spordifilmide sõber. Testosteroonist puhevil rähklejad sobivad baari õlle kõrvale, suurel ekraanil on nad liiga pealetükkivad. Sport pakub üht ja sama veretut kangelasmüüti nii areenil kui ka ekraanil, sajas erinevas võistlusformaadis, aga enam-vähem sarnaste reeglitega. Motivatsiooni- ja eraelukriisis endine äss ajab end gigantse eneseületuse abil tippvormi, kõrva karjumas nõudlik, kuid südamega treener, kes ei kaota heerosesse usku ka sügaval augu põhjas. Lõpus tuleb tal rinda pista privilegeeritud vastasega, kellele saab vastu ainult kogu füüsilist ja vaimset ressurssi mängu pannes. Muidugi on spordifilmid täisverd meestekad, nii et naine ei pea oma elukaaslast saali lohistama, nagu mõne romantilise draama puhul.

Luca Guadagnino „Väljakutsujad“ on aga teistmoodi spordifilm, kuigi on olemas kõik kohustuslikud komponendid: tahte triumf, igikestev rivaliteet, au­ahned ambitsioonid, antagonistlik tegelaspaar, füüsilised ja vaimsed väljakutsed, kiirus, dünaamika, keskendumine, aegluup. Ei puudu ka riefenstahllik inimkeha fetišeeritus. Süütuse aeg, allakäik, täispanused, saatuslik vastasseis.

Ameerika-pärastest läbinisti moraalsetest spordiheerostest on asi aga kaugel. Kõik tegelased on hallis tsoonis: omajagu „pahad“, aga omajagu saab ka kaasa elada. Nagu filmis „Mina, Tonya“¹, näeb siin tippsportlase elu ja psüühe pahupoolt. Konkurents lammutab armastuse, ambitsioon lämmatab läheduse. Võit, jõud ja üleolek teevad ihaldusväärseks ning pehmus, ebakindlus ja elust niisama mõnutundmine selles kõrgenergeetilises sfääris igaveseks luuseriks. Ja „võitja“ staatuse kokkukukkumise hirmus on keeruline ka rongilt maha astuda. Kolme erineva protagonisti Arti (Mike Faist), Tashi (Zendaya) ja Patricku (Josh O’Connor) ja näol pakutakse sportlase arhetüübi kolme variatsiooni: pürgija, manipulaator ja riskija. Igaühel on oma trump, aga igaüks on teisteta ebatäielik. Nad moodustavad dünaamilise suhtekolmnurga, à la Truffaut’ „Jules ja Jim“², kus sõprus ja armastus on sama hullus sasipuntras nagu kass Arturi lõngakera. Kolmik ei saa olla koos, aga ei suuda ka üksteisest emotsionaalselt lahku minna.

Psühhoanalüütik Ester Perel on öelnud, et kaks ei ole suhe. Kaks on partnerlus. Et tekiks suhe, on vaja kas reaalset või kujutluslikku kolmandat. Kolmas paneb suhte proovile, toob mängu kire ja valu, kütab üles konkurentsi ja armukadeduse, aga paneb vere liikuma ka mugavuslõksu vajunud paaridel, suunab võtma riske ja hüppama üle oma varju. Sõltuvalt hetkest võib tema ilmsiks tuua äärmusliku eufooria, aga ka äärmusliku depressiivsuse. Kolmas ei lase unustada, et inimesed pole teineteise eksklusiivne eraomand ja ka kõige püsivam partnerlus on olemuselt sama habras kui samblavaip mülka kohal, peites eneses lõplikkust, varitsevat toksilist varju – üksindus ja ilmajäetus ootavad siinsamas nurga taga.

Just sellist paarisuhte kolmainsust Luca Guadagnino uuribki. Patrick ja Art on lahutamatud sõbrad, kuni vahele tuleb saatuslik naine ettepanekuga, mille vastu ei saa. Eriti kui oled varaküps vahva vemmal, hormoon pritsimas igast kehamulgust. Tashi juba teab, midapidi mees enda külge riputada, kas siis järele jooksva paaži rollis või sparringupartnerina enese kiskjalikkuse vormishoidmiseks. Kuid trauma lõpetab kogu mängu. Tashi peab valima välja ühe, kellesse oma ambitsioon ümber suunata. Nagu eestlane, kes valib endale uut autot, eelistab ta praktilisust stiilile, töökindlust karismale, Toyotat Alfa Romeole. Ta valib välja mehe, kes laseb ta sõna otseses mõttes endaga ühele (reklaam)pildile, teades, et naine on see, kes pildil kokkuvõttes domineerib.

Tashi kõike sulatav flirt asendub kalgi manipulatsiooniga ning nooruslik ambitsioon kasvab üle kontrollifriigi maaniaks. „Ma armastan sind,“ anub Art. „Ma tean,“ poetab Tashi üle õla.

Lõpuks mängivad kõik kolm mürgiseid suhtemänge, mahhineerivad ja vihjavad, kiusavad ja trotsivad, kuigi igatsus algsüütu armastuse ja tingimusteta sõpruse järele on visa haihtuma. Nad tõukavad ja tõmbavad üksteist ühel ajal.

Guadagnino on läbinisti itaalia temperamendi ja käekirjaga lavastaja. Nii esteetilised kui ka dramaturgilised parameetrid kappavad vahuse suuga nagu araabia täkud tõlla ees. Film on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline. Meenub Vana-Rooma keisri Elagabaluse bankett, kus ta lämmatas oma külalised surnuks laest pudenevate roosiõitega. Lavastaja elab kaasa peategelaste dekadentlikule intriigipesale, nagu pika objektiiviga põõsas passiv paparatso Inglise kuninglikule perekonnale.

Nagu oma eelmistes hittides „Päikesest pimestatud“„ ja „Kutsu mind oma nimega“³ ei pelga lavastaja siingi žongleerida kitšimaigulise manerismi piiril. Ta naudib truudusetust ja valelikkust, Patricku pahelisi naeratusi ja nilbeid salažeste, Zendaya kiviks tarretavat Moira-pilku, Arti tumma kannatust, mis pärineks justnagu kuskilt Cara­vaggio maalilt. Eetika kaotab esteetikale, stiil valitseb sisu üle, emotsionaalsus on erootika aseaine.

Kaameratöö kerib ennast filmi jooksul nii üles, et lõpuks filmib ta maa seest, seejärel kohe ka ülevalt jumala positsioonilt, mille järel lendab tennis­pallina edasi-tagasi ja paiskub lõpuks vaataja silmade vahele. Sellist Gaspar Noé filmidega võrdväärset pööritust võisid võib-olla tunda maailma esimese kinoseansi vaatajad, kui vennad Lumiére’id neile otse peale sõitvat rongi eksponeerisid. Et küll küllale liigküllastav oleks, on autor otsustanud filmi pulseerima panna Trent Reznori ja Atticus Rossi komponeeritud reivirütmidega.

Pole juhus, et just tennis on režissööri meelisala. Esiteks on tennisel privilegeeritud eliidi meelelahutuse kuvand. Tennise stiil, reeglistik ja atribuutika on näiteks poksiga võrreldes mõõtmatult elegantsem ja sensuaalsem. Erinevalt steriilsest spordiülekandest lükkab lavastaja heeblid punasesse, tuues esiplaanile mängu brutaalse lihalikkuse. Aegluubis pingutuvad lihased naha all ja sooned näos, higi pritsib igasse ilmakaarde ja terav ähkimine kõlab tennisepalli löögiga kokku nagu automaadivalang. Tashi ütleb filmi alguses, et tennis on rohkem kui mäng. Tennis on suhe, kus sekundite vältel unustatakse kogu ülejäänud universum. Tegelane peab silmas arvatavasti seksuaalvahekorda. Aga võib-olla ka võimumängu, kus fookus, strateegilisus, kiirus, agressiivsus, kavalus, vastupidavus ja enesekindlus annavad mängijale tohutu eelise.

Võib vist öelda, et „Väljakutsujad“ ei ole just filmielamus, mis maailma muudaks, aga boheemlik-kodanlik meelelahutus, mida ea kasvades järjest rohkem hindama õpin, on see kindlasti. Miks mitte ümbritseda end ängistaval ajastul stiilsete itaalia nipsasjakestega, millel meel lausa puhkab.

1 „I, Tonya“, Craig Gilespie, 2017.

2 „Jules et Jim“, François Truffaut, 1962.

3 „A Bigger Splash“, Luca Guadagnino, 2015; „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017.