Vägivallatu Kaurismäki

Mida aasta edasi, seda romantilisemad on Aki Kaurismäki tegelased ja ka nendega aset leidvad sündmused.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Langenud lehed“ („Kuolleet lehdet“, Soome-Saksamaa 2023, 81 min), režissöör ja stsenarist Aki Kaurismäki, operaator Timo Salminen, produtsendid Aki Kaurismäki, Reinhard Brundig, Misha Jaari ja Mark Lwoff. Osades Alma Pöysti, Jussi Vatanen, Martti Suosalo, Sakari Kuosmanen, Janne Hyytiäinen, Sherwan Haji, Nuppu Koivu jt.

Ma ei saa kuidagi mööda sellest, kui ilus sõna on soome „elokuva“ (ee ’film’). Nähes filmi algustiitrites näitlejate nimesid, millele järgneb „Aki Kaurismäen elokuvassa“, tunnen end kindlalt meistri kätes, sukeldumas maailma, mis ei lase mind lõa otsast enne lõputiitreid – ja seda halvemal juhul. Heal juhul ei pääse ma sealt veel nädalaid. „Elokuva“ on sama ilus sõna kui „vägivald“: tähendab ju viimane otsesõnu „valdkonda“, kus kasutatakse „väge“. 1993. aasta dokumentaalfilmis „Jutuajamine Ozuga“¹ palvetab Kaurismäki, iseenesest mõista suits näpus, jaapani vanameistri Yazujiro Ozu poole: „Ma olen kasvanud Ameerika filmide mõju all. Ozu juures austan kõige rohkem seda, et ta pole kunagi pidanud kasutama vägivalda ega mõrva, et puudutada elu sügavamaid soppe. Olen teinud 11 närust filmi ja otsustanud teha veel 30, sest keeldun seni hauda minemast, kuni olen endale tõestanud, et ei küündi Sinu tasemele, hr Ozu.“ Kaurismäki üleeelmine film „Le Havre – sadamalinn“² lõpeb äratuntavalt ozuliku õites kirsipuu kujundiga. Kas sellest süütust märgist võib välja lugeda, et Kaurismäki on tõestanud endale vastupidist? Sellegipoolest tegi ta pärast „Le Havre’it“ veel kaks närust mängufilmi. Prantsuse sadamalinnas tõesti kedagi ei kolgita, kuid režissööri truudus vägivallatusele tundub olevat sama laadi nagu Lars von Trieri ustavus Dogme 95 manifestile. Järgmise filmi „Teispool lootust“³ peategelast, süürlast Khaledi klohmitakse omajagu. Kaurismäki viimane ja kahtlemata näruseim „Langenud lehed“ kulgeb taas vägivallatult.

Muu on ajalugu

Kaks just töötuks jäänud üksikhinge Holappa (Jussi Vatanen) ja Ansa (Alma Pöysti) kohtuvad juhuslikul karaokeõhtul, mis jätab mõlema südamesse lootuse, et elu kivi-saapas-keerdkäikudest olenemata on siin ilmas ka nende jaoks keegi. Sest keegi ju kuskil peab olema ja nii võiks nendegi jaoks olla. Kuulen kõrvus jämeda soome aktsendiga Kaurismäkit lausumas „The rest is history ...“, sest ega siin midagi rohkem jahvatada ole. Kõik teavad nii või naa, kuhu see lugu läheb. Isegi toolid kinosaalis teavad ja see üksik filmiprojektor – ka tema teab! Kaurismäki stiil on üle aastate ikka sama. Autor on pöördunud siin tagasi töölistriloogia⁴ juurde, see seob „Langenud lehed“ Kaurismäki 1980ndate lõpul tehtud filmidega. Üht arvustades tunnen end paratamatult arvustamas ka kõiki teisi, sest mu mälestustes sulavad kõik ta linalood ühtlaseks massiks nagu päikese kätte jäetud plastiliin. Selleni välja, et kui hakkan mälu värskendamiseks vaatama töölisseeria esimest filmi „Varjud paradiisis“⁴, tekivad mul tegelaste suhtes valed ootused. Samade näitlejate osatäitmised režissööri filmides segunevad ning nende brechtilikult iseloomutu mäng rolle just eristada ei aita. Kaurismäki on paradoksaalne mees. Mahukale filmograafiale vaatamata on ta suutnud hoida ühtlaselt kõrget taset, mida ei saa öelda näiteks samuti viljaka Wes Andersoni kohta, rääkimata Woody Allenist. Iga Kaurismäki film on endiselt Kaurismäki: hallid taustad, sinine, roheline, kollane ja muidugi punane – rock’n’roll! 1950ndate noir’lik valgus. Fassbinder! Bresson! Godardi laadis parodiseeriv suhe Ameerika filmidega. See kõik on jäänud 1980ndatest saati. Siiski on miski ta filmides muutunud. Või on muutunud hoopis maailm nende ümber?

Lootusetu romantik

Kolme viimase Kaurismäki filmi tegevus toimub tänapäeval, ent peategelased on riietest juusteni endiselt pärit 1950ndatest kuni 1980ndateni. Ühel hommikul näeb „Langenud lehtede“ Ansa, kuidas suletakse ta järjekordne tööpaik, nurgapealne pisike joomakoht. Ümbruskonna elanikud kogunevad vaatama, kuidas politsei surub kelmi baariomaniku autosse. Nende põhjamaine ja tänapäevane riietus vastandub Ansa ja Holappa omaga – too on juhuse tahtel sattunud samuti sündmuspaika. Naise ja mehe kohtumisest õhkub romantilist fatalismi. Mida aasta edasi, seda romantilisemad on Kaurismäki tegelased ja ka nendega aset leidvad sündmused. Nagu bussijuhid, kes ootavad ära viimase keel vesti peal bussi peale jooksva reisija, romantilised nagu kunagine Balti jaam või hullud Tallinna ja Tartu tänavatel. Robert Altman on kasutanud sellesarnast tegelaste kaasaja ja möödaniku vastandamist filmis „Pikk hüvastijätt“⁵, kus detektiiv Marlowe põhiprobleem on see, et maailm on tema jaoks liiga jõhker. Šikkidel 1950ndate meestel pole kohta 1970ndate maailmas, mis ei tunne moraali. Seetõttu kannab Marlowe ka musta ülikonda, mis vastandub selgelt seksuaalselt vabade lillelaste, nihilistlike kõrilõikajate ja kogu muu buketiga. Marlowe ei tahtnud teada, mis on alt laienevad püksid, Ansa ja Holappa lootusetu igatsemine ja andestav armastus on aga võõrad some nupuvajutuse kaugusel naudingule.

Osa takistusi Ansa ja Holappa teel pole põhjuslikud, see tähendab, et kodaratesse ei lennuta kaikaid mitte omad vead, vaid elu kui sellise muutlik ja ettearvamatu loomus. Teised tulenevad Holappa kaurismäkilikust suhtest alkoholiga. Isegi kui too viimasega arved klaarib, on elul ikka mõni rongiõnnetus tagataskust võtta. Öeldes varem, et „Langenud lehed“ on vägivallatu, tegin ühe möönduse: tegelaste hall igapäev möödub raadiost kostvate sõjauudiste saatel. Samuti võte vanameistri kaardipakist: 1980ndate lõpu Tian’anmeni veresaun on vaid asendunud Ukraina sõjaga. Filmi vilunult puised dialoogid on aga Kaurismäki seni parimad. Vaatajana end Ansa ja Holappa südamevalusse unustanuna purskan naerma, kui sõda kõige intiimsematel hetkedel jälle välja ujub. Tunnen piinlikkust, sest võimalik, et olin ainus, kes kinosaalis nii reageeris. Ent mis see nali muud on, kui harjumatusse konteksti asetatud killuke tõtt. Mida „Langenud lehtede“ maailm meile räägib?

Kaurismäki on alati jäänud truuks oma parandamatult vasakpoolsele unistajahingele. „Empaatia on ainus asi, mis meile on jäänud, ja seda pole palju alles. Nii et adios amigos,“⁶ ütles ta Cannes’is esilinastusjärgsel pressikonverentsil. Luuletaja Tõnis Vilu postitas viimaste nädalate Gaza humanitaarkriisist kantuna Instagramis: „Segaduses praegu kasutatava retoorika suhtes ja tardunud Lähis-Idas toimuva õuduse ees. Aga olen mõelnud, mis on siin kõige olulisem. Tundub, et tegelikult on siin ainult üksainus pool. Võib-olla peabki olema just täielikult ja järjekindlalt „naiivne“: olla laste ja elu poolt. Valik, mis ei arvesta n-ö tõsise ajalooga, ei arvesta lippudega. (Ehk ongi luule üheks moraalsuseks olla radikaalselt naiivne.)“⁷ Mul on tunne, et need mõtted võiksid kehtida ka Kaurismäki elukuva kohta. Elu vägivaldsusest olenemata näitab ta õhkõrna headuse võimalikkust. Milleks on vaja unistada? Oleks ju vaja tegusid, mitte tühipaljast luuletamist. Eks unistuste kallal ole ka vaja tööd teha. Usun sellesse siiralt. Sest unistused kannavad neid, kes päriselt asjade kallal tööd teevad. Kas ei vaadanud rindelt haiglasse kantud sõduridki seal Chaplini filme, unustades hetkeks maailma talumatu müra?

1 „Talking With Ozu“, Kogi Tanaka, 1993.

2 „Le havre“, Aki Kaurismäki, 2011.

3 „Toivon tuolla puolen“, Aki Kaurismäki, 2017.

4 „Varjoja paratiisissa“, Aki Kaurismäki, 1986; „Ariel“, Aki Kaurismäki 1988; „Tulitikkutehtaan tyttö“, Aki Kaurismäki, 1990.

5 „The Long Goodbye“, Robert Altman, 1973.

6 Annika Pham, Kaurismäki about war in Ukraine, love, Chaplin, and asparagus. – Nordisk Film & TV Fond 24. V 2023.

https://nordiskfilmogtvfond.com/news/stories/kaurismaki-about-war-in-ukraine-love-chaplin-and-asparagus

7 t6nisvilu. – Instagram 11. XI 2023. https://www.instagram.com/p/CzgL1tji64c/?utm_source=ig_web_copy_link&igshid=MzRlODBiNWFlZA==