Minu mõõk, minu keep, lava ootab mind!

USA lavavõitluse koreograaf ja lavastaja Daniel (Ian) Rose: „Lavavõitluses on mu lemmikrelv nuga, aga argielus pole ma õnneks noavõitluses osalenud. Sellises olukorras on targem minema joosta.“

ENE MII KUUSK

9.–24. juulini viibis Eestis rahvusvaheliselt tunnustatud USA lavavõitluse koreograaf, lavastaja, näitleja ja õpetaja Daniel (hüüdnimega Ian) Rose. 62aastane Rose on lavavõitlust koreografeerinud 25 aastat, seda põhiliselt USAs, kuid ka Kanadas, Suurbritannias ja Itaalias. Peamiselt tegutseb ta teatrilavadel, kuid ka filminduses (nt filmi „Talvemuinasjutt“ tehnilise lavastajana), põhikohaga on Rose praegu Temple’i ülikoolis lavavõitluse õppejõud.

Eestisse tuli Rose esmakordselt õpetama Põhjamaade Lavavõitluse Ühenduse (Nordic Stagefight Society) suvekooli, mis sel aastal korraldati Eesti Lavavõitluse Liidu ja suvekooli juhi Kaire Russi eestvedamisel Viljandis. Kahe nädala jooksul õpetas Rose lavavõitluse huvilistele algaja tasemel rapiiri-, edasi­jõudnutele rapiiri- ja pistoda- ning rapiiri- ja keebivõitlust. Peale selle õpetasid Põhjamaade juhendajad käsivõitlust ja filmivõitlust, käsitsema kaigast, laia mõõka, mõõka ja kilpi, nuga.

Kas mäletate hetke, kui andsite käe lavavõitlusele?

See tuli mu ellu varakult. Käisin koolis ja mäletan, et nägin vehklemisõpetajal seljas T-särki, millel oli kujutatud võitlus­stseen Shakespeare’i „Henry IV“ loost. See oli kõige ägedam asi, mis näinud olin. Selgus, et see oli Ameerika Lavavõitluse Lavastajate Ühenduse (ALLÜ) särk. Õppisin selle õpetaja käe all vehklemist ning mul oli õnn saada stipendium osalemiseks lavavõitluse koolitusel. Hiljem läksin juba ülikooli näitlemist ja lavavõitlust õppima ning astusin ALLÜsse.

Teil on oma vanuse kohta hämmastav füüsiline vorm. Terve tunni teete õpilastega väsimatult kaasa ning rapiiriga hüppeid sooritades tuleb õpilastel kohati piinlikkustki tunda, kui teile järele ei jõua. Paljud õpetajad eelistavad õpilaste liikumist jälgida, mitte ise kaasa teha.

Pean tähtsaks õpilastega kõike kaasa teha ja esineda, ning teha seda nii kaua, kuni teha annab. Õpetada mulle meeldib, aga otsust õpetajaks saada ei teinud teadlikult. Ma ei teadnud, et olen õpetaja, kuni ma seda juba olin.

Milline osa lavavõitlusest meeldib teile kõige rohkem? Näitlemine, lavastamine, kaskadöörlus?

Ma ei ole kaskadöör, oskan seda tööd, ent see pole minu ala. Mulle ei meeldi kõrgelt kukkumised, ehkki olen ka seda teinud. Meeldib esineda, näidelda ja lavastada.

Mis on lavavõitluses teie lemmikrelv?

See sõltub päevast. Täna võitlesid Viljandis rapiirid keebi vastu – ma ei olnud seda ammu teinud, vähemalt aasta, ja see oli lõbus, tegin naudinguga. Samuti meeldib mulle alati rapiiri ja pistoda võitlus, kindlasti ka rapiir rapiiri vastu võitlus, käsivõitlus, kaikavõitlus. Ent mu lemmik on ilmselt ikkagi nuga.

Kas olete pidanud nuga kasutama tõeliseks enesekaitseks?

Õnneks mitte. Kuid olen näinud inimesi noaga päriselt võitlemas – see on hirmus vaatepilt. Sellises olukorras pole mõtet jääda võitlema, vaid tuleb ära joosta, kui see on võimalik.

Teete võitlusstseene rohkem teatrile kui filmidele. Miks?

Filmi puhul peab arvestama pikkade väsitavate võttepäevadega. Kunagi ei tea, kui palju oma loodud materjalist lõpuks filmi jõuab – tavaliselt lõigatakse palju häid stseene ruumipuudusel välja ja tehtud töö läheb tühja. Teatris on proovi­ajad kindlalt paigas ja lootust võitlus­stseenid sisse saada rohkem.

Kui koreografeerite lavavõitluse stseene, siis milline on USA näitlejate sellealane ettevalmistus? Eestis on tajutav näitlejate suhtumine, et küll teatrikoolis õpitust piisab laval võitlusstseeni sooritamiseks. Milline on olukord USAs?

Eks olukord sõltu lavastusest. Näiteks kaheksa aastat tagasi tegime „Kolme musketäri“, kuhu palgati vaid näitlejaid, kellel olid lavavõitluses teadmised ja põhjalik kogemus. Seega meil väga vedas trupiga. Kuid olen pidanud tegema ka „Hamletit“ ja „Henry V“ näitlejatega, kellel puudus piisav lavavõitluse kogemus. „Henry V“ puhul saab nii välja mängida, et peategelane näitleb ja teised ümberringi võitlevad, lastes tal keskel särada. Kuid „Hamletis“ ei ole see võimalik, seal peab peategelane ise võitlema. Kord oli mul au lavastada „Hamletit“ naissoost afroameeriklasega, kellel oli suur lavavõitluse kogemus ja ta sai sellega oivaliselt hakkama. Aga üldiselt arvan, et USAs antakse lavavõitluse sertifikaat liiga lihtsalt kätte, oma õpilasi utsitan alati rohkem pingutama, end edasi arendama. Minu tundides drillist, liigutuste kehasse salvestamisest ei pääse.

Kas olete lavavõitluses saanud ka vigastusi?

Jah, olen vasakust kõrvast kurt. Tegime 1990. aastate algul piraadisõud, pidin vette hüppama, üldsegi mitte kõrgelt, kuid maandusin kogemata kõrva peale. Pärast seda kadus kuulmine. Tavapärased on kriimud ja armid näol ja kehal. Üks arm on mul kohe vasaku silma kõrval, kuhu sain mõõgatorke, vedas, et silm alles jäi. Kõige värskem arm on kulmu all, kuus kuud vana.

Mida ebaharilikku on juhtunud lavavõitlejatega laval?

Õnneks ei ole ma oma silmaga kõige hirmuäratavamaid juhtumeid näinud ega hakka teiste õuduslugusid edasi rääkima. Kord „Henry I“ etenduse ajal lendas relv publikusse. Seda ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Kõige hullem oli see, et näitleja, kellel see juhtus, ei näinud ise selles suurt probleemi. Laval on juhtunud ka relvade purunemist, mis on samuti ohtlik.

Te õpetate ka rapiiri ja keebi võitlust ning teil on oma „maagiline keep“, mis tõesti liigub teiste keepidega võrreldes kuidagi teisiti ja lennukamalt.

Seda vanast sõjaväevormist lõigatud, paeltega ja tugevast presentriidest keepi kasutan üle 20 aasta ja see on mind ausalt teeninud. Kui keebil õnnestub mind üle kavaldada, siis seda ta ka teeb. Tema liikumine pole nii hästi kontrollitav kui lavavõitluse relvade puhul. Keepi teatris me kuigi tihti ei kasuta, ent õppetöös küll.

Kas teil on harjutusi, millega end vormis hoiate, või teete seda lavavõitluse treeningute käigus?

Varem tegelesin karatega, mul on must vöö. Praegu tegelen iga päev füsioteraapiaga, keskendudes kehas kohtadele, kus tunnen valu või traumat. Suurt tähelepanu olen viimasel ajal pidanud pöörama õlgadele, mis on järjest vigastusi saanud.

Kas ja mis on lavavõitluses muutunud võrreldes selle ajaga, kui teie alustasite?

Vastus on jah ja ei. Suurim probleem lavavõitluses on see, kui projekte üritatakse teha raha kokku hoides, ilma lavavõitluse koreograafi kaasamata, jättes selle töö tantsudramaturgile või liikumisjuhile. See on väga ohtlik, kuna relvade puhul on ohutus ülioluline. See suundumus pole kahjuks aja jooksul muutunud. Teen kõik, et selliseid olukordi vältida.

Mis on muutunud? Lavavõitluse relvad on läinud paremaks ennekõike materjalilt ning need on kättesaadavamad. Kui alustasime, ei olnud meil ka head ligipääsu infole, nüüd on kõik internetist kättesaadav. USAs on enamik võitlusi nii teatris kui ka filmimisel käsivõitlused, kuid palju kasutatakse ka rapiiri ja laia mõõka. Rääkisin just Norra õpetajaga, kelle sõnul kasutatakse neil viikingite maal palju mõõka ja kilpi – eks relvakasutus riigiti erinegi.

Ene Mii Kuusk on Eesti Lavavõitluse Liidu juhatuse liige.