Siilike käis sõjas

Kuidas kasutada võttena „mängime nagu lastele“ nii, et sellega ei naeruvääristataks käsitletavat teemat ega lasteteatrit?

OTT KARULIN

Vaba Lava „Sõda ja rahu ehk Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“, autor ja lavastaja Jakub Skrzywanek (Poola), dramaturg Emily Reilly (Iirimaa), tõlkija Raili Lass, kunstnik Berta Kelder, koreograaf Agnieszka Kryst (Poola), helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskujundaja Raimond Danilov. Mängivad Loviise Kapper, Liis Lindmaa, Reimo Sagor ja Karl Edgar Tammi. Esietendus 13. X Tallinnas Rävala 8 konverentsisaalis.

Kuidas kasutada võttena „mängime nagu lastele“ nii, et sellega ei naeruvääristataks ei käsitletavat teemat ega lasteteatrit? Jakub Skrzywaneki lavastus „Sõda ja rahu ehk Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“ seda küsimust ei lahenda – otse vastupidi.

Seejuures on lavastuse dramaturgiline pingekaar ju selge: alguses kergemad noodid, kui tulevased sõdurid instruktor Siilikese eestvedamisel täidavad treeningülesandeid, mis tegeliku ohuta tunduvadki kui lapsemäng; seejärel eetiline konflikt, mis juhatab sisse vägivaldse konflikti tekitatud posttraumaatilise stressihäirega sõduri kontrollikaotuse ning lõpuks seotakse ootused ja tegelikkus pealesurutud teraapiasessioonil hinnanguvabalt kokku. Kõlab ju hästi? Jah, aga lavastuses see toimima ei hakka, sest esimene, see lasteteatri osa, on lihtsalt halb teater.

Siilikostüümis Reimo Sagor kanaliseerib oma sisemist Leopoldi nii mis suudab: on heatahtlik ja kannatlik, kui õpilased ringi sebivad ja juhistele ei allu, aga vajaduse korral paneb nad paika, sest õppetund vajab selgeks saamist. Õpilased on nagu lapsed ikka (eks ole!): üks (Loviise Kapper) ei suuda oma pilku instruktorilt kuidagi ära pöörata ja kogeb peaaegu elu esimest … no seda täiskasvanud naiste asja … iga kord, kui Siilike teda kas või kogemata puudutab; teine, see vaikselt mässumeelne (Liis Lindmaa) hoiab rohkem omaette, kuid ei pelga esitada küsimusi ja seada ülesandeid aina julgemalt kahtluse alla, ning kolmas (Karl Edgar Tammi) jääb tugevate tüdrukute varju, nagu avaneb tema tegelaskujugi motiiv alles lavastuse teises pooles.

Tulevased sõdurid (Loviise Kapper, Liis Lindmaa ja Karl Edgar Tammi) täidavad instruktor Siilikese (Reimo Sagor) eestvedamisel treeningülesandeid, mis tegeliku ohuta tunduvadki kui lapsemäng.

Aron Urb

Seda trianglit on liiga palju, et mul tekiks vähimatki soovi kaasa mõelda ja küsida endalt, miks on valitud just selline võte. Ma ei salga, et saalis istudes mõjus see otsesõnalise sõduriameti naeruvääristamisena. Nüüd, kogemust taaselustades püüan aktsepteerida, et palagani eesmärk oli rõhutada lavastuse alapealkirja – „Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“ – iroonilisust, sest sõjaks ei saa kunagi valmis olla.

Kõige sujuvamalt seob lavastuse osised ja ideekillud terviklikuks rolliks Sagor. Isegi instruktor Siilikesena on temas selgepilgulist usku pingutuse hädavajalikkusse, mis ei kao ka järgnevas kokkupõrkes argieluga, kui sõdur naaseb sõjatandrilt rahulikku argipäeva. Tema appikarje, mis päädib publiku pantvangi võtmisega, ei mõju enam mänguna ja nõuab kaasamõtlemist.

See, et stseeni tegevustik on suures osas viidud publiku kõrvale ja selja taha, on nutikas võte, et panna mind tundma teadmatusest kantud abitust. Sel hetkel on kõik ruumisolijad tõepoolest kohal ning peas tunglevad vastuseta küsimused. Kui me tõesti ei taha sõdida, siis miks me treenime inimesi sõduriteks? Kas sõjaks saab üldse kunagi tõeliselt valmis olla? Kas sõjast eluga pääsemiseks saab kunagi valmis olla? Mis on sõjas minu ülesanne? Mis on minu vastutus nende ees, kes minu rahu nimel sõtta lähevad? Kas täielik rahu on üldse võimalik?

Neile küsimustele ei tea vastuseid ka sõjaveteranid, nagu selgub nendega tehtud intervjuudest. Ehk polegi neid vastuseid olemas, aga mis oleks hirmsam: leppida vastuste puudumisega või lõputult loota neid leida? Ma ei tea. Võib-olla saanuksime tõele veidi lähemale, kui lavastaja oleks andnud veteranidele endile rohkem sõna. See tulnuks kasuks ka lavastusele, mis saab vajaliku pingestatusse alles siis, kui intervjuudes kuuldu lavale lastakse. Kui koju naasnud sõdur (Sagor) oma kohustuslikul visiidil psühholoogi (Lindmaa) juurde küsib siira hämminguga: „Mida tavalised inimesed teevad laupäeva õhtuti?“, võtab see südame all külmaks, aga seda vaatamata lavastuse punnitatult humoorikale algusele, mitte tänu sellele. Ma olen pettunud, et lavastaja võttis minult võimaluse sellele ja teistele nimetatud küsimustele koos vastuseid otsida – ise vaikides ja veterane kuulates.