„Tõesti tõsine tükk“

„Metuusala“ lavastus on sattunud õigele ajale: üksindust on maailmas praegu palju, sõda käib (kogu aeg), hing ihkab leevendust ja show’d on juba halvas mõttes saanud küll.

ELSBETH AARSALU

Villike teatritalu „Metuusala”, autorid Jan Kaus ja trupp, lavastaja Mihkel Kohava, kunstnik Elisa Sinisalu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Kirill Havanski. Mängivad Karol Kuntsel, Margaret Sarv ja Rainer Elhi. Esietendus 29. VII Villike teatritalus.

On taasiseseisvumispäev, vihmane, aga mitte külm. Kogu öö on välku löönud, allilm ja varjud kummitavad akna taga, aga on neid, kes elavad kaua. Kohe väga, väga kaua. Kas see on hea, kas me ihkame igavest elu, mis on surm ja suremine, mis elu? Ja kui ilus on Eestimaa loodus, tahaks kauemaks jääda, linlane ei saa ikka maal hakkama. Armastusest oli ju ka juttu. Sõber katkestab mu mõttelõnga: „Mis sul siis mõtteid tekitas, mis mulje jäi?“ – „Keeruline nii kiiresti öelda. Armastus, üksindus, elu kui karistus, vana ja uus testament,“ loetlen. – „Ilus oli see mõte elu ja surmaga küll.“ – „Karistuse oma?“ – „Surma poole vaatavalt.“ – „Et surm pole õudne?“ – „Jah, kuidagi nii. Ja et surma saavad lõpuks kingituseks need, kes on armastanud,“ saan vastuseks. See viimane lause sobib Mihkel Kohava lavastatud „Metuusalat“ kirjeldama küll.

Igavikuline teema praegusel ajal. „Metuusala“ eel arvasin, et kirjutan vana testamendi kõige vanemast mehest, tema lapselapsest Noast, Jahve karistusest inimkonnale tolle kurjade tegude eest, nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd väldanud veeuputusest, eesti rahva kurvast saatusest, visast meelest ja teab millest veel – juba kirjutangi –, aga tegelikult oli lavastus palju lihtsam. Lihtsalt lihtsaid asju on tihti raske sõnadesse panna, nii lihtne see ongi. On tunne, et teos sattus õigele ajale: üksindust on maailmas praegu palju, sõda käib (kogu aeg), hing ihkab leevendust ja show’d on juba halvas mõttes saanud küll.

Siiski taustast. Vana testamendi järgi on Metuusala Aadamast arvutades seitsmenda veeuputuse-eelse patriarhi, Siioni linna prohveti ja juhi Eenoki poeg. Esimese Moosese raamatu järgi elas ta 969aastaseks, aga kui toonane kuukalender päikeseaastatesse ringi arvutada, siis võiks see vastata 78 aastale. Kõrge iga tähistab igatahes auväärset meest.

Eesti versioonis on selle vana mehe nimi Meelis (Karol Kuntsel) ning siinse maa põhjalikumalt üles kirjutatud ajalooga korrelatsioonis tema vanus teose lõpuks umbkaudu viissada aastat (tekst on Jan Kausi ja trupi algupärand). Iga viiekümne aasta tagant tuleb mehel asuda uude rolli, olgu selleks talupoeg, maadeavastaja, doktor või kirjanik. Eesti ajaloost on stsenaariumis hetked Liivi sõja ja XIX sajandi sündmustest, Meelise-Metuusala endistest eludest jäävad kõlama Banteni kuningriik ja Tirtayasa valitsusaeg, Osmanite impeerium ja Uus-Meremaa. Kunstiliselt on kõik need üleminekud väga kavalalt lahendatud: tihti markeerivad ajastu muutumist detailid (naisel esmalt paks seelik, lõpus kitsad mustad püksid; küünlavalgus, mis asendub nutikate elektrilampidega) või keelekasutus.

Keelel tuleks palju pikemalt peatuda, aga päev hiljem virusel (ahjupealsel) elutseva hirmutise, palavikurohu või doktori kopsude kuulmistoru metalset hüüdnime meenutada püüdes sain aru, et oleks tulnud need sõnad kohe üles kirjutada.

Meediumide kooskõla. Lavastuse keel on tõesti rikas, kujundirohke ja eeldan, et teadlikult aegruume eristava funktsiooniga. Kunstniku (Elisa Sinisalu) koostöö teksti autorite ja näitlejatega on olnud arvatavasti tihe, sest kõik toimib. Isegi kui publik jääb viivuks segadusse, järgneb uues stseenis eelnevast kas kokkuvõte või visuaalne selgitus. Peale selle on tähtsamad märksõnad kirjas kavalehel. Värvidest raamivad lavastust tagasihoidlikult mahedad, tuhmhallid, kahkjasrohelised, roostekarva ja ookrid toonid, mis kõik sobivad teatritalu ümbritseva väga-väga maalilise loodusega. Pealegi ei oleks „Metuusalat“ võimalik esitada muusikalise saateta (Kirill Havanski), mis mõjub Villike idüllis mõnusalt filmilikult.

Näitlejate töö on väga hea: Margaret Sarv kannab kõik naiste rollid lennukalt välja, vend Joosep (Rainer Elhi) jääb märkamatult, aga painavalt tagaplaanile, nimitegelane Meelis jonnib ega murdu. Väga meeldis Joosepi kuju tants Meelise viimases elus. Igal kunstiliigil (sõnal, helil, visuaalil, liikumisel) on lavastuses suur kaal: žanri poolest oleks „Metuu­sala“ siis tragöödia?

Traagikat on loos küll. Meelise algne patt oli vend Joosepi hülgamine moskoviitide kätte (venna nimi viib mõtte tahes-tahtmata Jaakobi kaheteistkümnele pojale ja piiblis vendade poolt kadedusest Egiptusesse saadetud Joosepile, kes andestab; üldisemalt jääb vennatapu motiiv tegevustikku raamima). Katkule vanemad kaotanud ja ühest käest vigaseks jäänud Joosep sureb lavastuses 15aastasena, kuid jääb Meelist igaveseks kummitama.

Tehniliselt on see lahendatud lava kohal vaatleva või stseeni ilmuva venna vaimu, kolmanda tegelase jutustuses korduvate venna või vennasarnaste isikute mainimisega. Algses hülgamises oli mängus ka naine, kes kordub Meelise tulevastes eludes uues, aga samalaadses rollis. „Palun lase mul jääda,“ kõneleb naise hääl. Kas jonnist, vihast, vimmast või hirmust, aga Meelis ei lase. Lavastuse lõpetab sarnane palve, kutse, aga kas Meelis leebub? Eks see jää publiku interpreteerida.

Trupp soovitas pärast etendust minna vaatama Tamme-Lauri tamme, mida ka tegime. Tahtsime tammega üksi olla ja emakese maa võimsa loomingu vanu juuri, oksi ja (üllatuslikult metallkonstruktsiooni ja betooniga täidetud) tüve tajuda, aga me polnud ainsad. Eestlane tahabki üksi olla, nii nagu Metuu­sala või Meelis, aga kõik tulevad uurima ja tikuvad ligi, kas pole? Võimas on see tamm küll. Ja võimas on koht, kus ta on kõik siinset maad tabanud õnned ja õnnetused üle elanud.

* Artikli pealkiri on katke kahe proua vestlusest, mida pärast etendust pealt kuulsin. Tabasin selle lause vähemalt viis-kuus korda. Hiljem kinnitasid kaaslasedki, et teatritalust väljudes oli see esimene, mille nad publiku reaktsioonidest kinni püüdsid.