Festimärkmed ükssarvikutele

Hiiumaa kirjandusfestivalil räägiti palju tehisajust ja kummitustest ning selgus, et eesti kirjandus koosneb peamiselt enesevaatlustest.

KADRI TAPERSON

Hiiumaa II kirjandusfestival 9. – 11. V Kärdlas. Esinesid Indrek Hargla, Andrus Kivirähk, Tiit Leito, Tiiu Relve, Piret Saluri, Karl Martin Sinijärv, Jaan Tootsen, Leelo Tungal, Daniel Vaarik jt.

KT: Viitsib keegi kuulata kui ma siia festi mrkmd teen

ÜS: Mis fest on

KT: Hiiumaa kirjandusfestival. Ma pean loo tegema Sirbile

ÜS: Maht? Mis teema või üldise?

KT: Ise valin. Toimetaja saatis Grigorjeva luuletuse, mis on ka ühest festist

ÜS: Aa, Grigorjeva hea, ta kirjutas Pridest just

KT: Ma kirjutan aint ühest päevast

ÜS: See on terve nv või? Kas HMl on niipalju kirjanikke.

KT: Kle, meil on isegi kirjandusajalugu kaks köidet

ÜS: Sry, ma enne ei lugenud. Kes seda korraldab?

KT: Ükssarvikud

ÜS: ????

KT: Sry, autocorrect, Kristel Üksvärav jt

KT: Vaapo Vaher läks just mööda.

ÜS: Appi, ma lugesin, et teil Varro seal

KT: 🙂 Raamatunäitus on ka Muuseumis Underi ja Anna Haava raamatutest

ÜS: Nad on ka Hiiumaalt või, mdea kõik inimesed on HMga seotud

KT: Mhmh, üks on pärit ja teine suvitanud. Underi isamaja oli just müügis ka

KT: Nüüd hakkasid Vapilõvist rääkima Vaarik ja Kadri Tikerpuu. Ja juba on neli korda „sitt“ öeldud.

ÜS: Andrus Vaarik või?

KT: Ei, Daniel ikka. Tore jutt on. Kersti Kaljulaidist. Ja Tikerpuu küsib hästi lihtsalt küsimusi. A nüüd Vaarik räägib, et ta arvab, et kui on raske lapsepõlv, et siis läheb empaatia nagu kinni. (Kaljulaidil).

ÜS: Wtf, mis raske lapsepõlv siis. Ei lähe ju.

KT: 🙂 Raamatuid müüakse ka, mõned on viie või kolme euroga

ÜS: Saada pic, muidu ei usu. Kahju kirjas­tajatest, jube raske võib ikka olla. Nii odav.

KT: Krt, ikka ostsin liiga palju. Vahepeal olid Joonas Hellerma ja Endrik Üksvärav. Hästi ilusti laulis, aga ma juttu ei kuulanud väga.

KT: Nüüd on jälle Vaarik ja Andrus Kivirähk. Tal on koer kaasas, niipalju koeri on siin.

ÜS: Jumal tänatud.

KT: Mismõttes. Vaarikul on oks käes, sellega näitab, kuidas raamatute tiraažid langevad.

ÜS: Lol

KT: Daniel räägib, et praami peal saab riiulist võtta raamatuid, aga keegi ei lugenud, kõik telefonis.

KT: Ja Kivirähk arvab, et missiis. Et rmte koguarv on vähenenud, aga neid ongi palju ja saab vanu lugeda. Ja et iga nädal olid Sirbis ja Vasaras need raamatud, mis ilmusid eelmisel nädalal, neid oli nii kuus-seitse tükki. Ja et tema on kõige vastu vooderdanud raamatutega. Kodu vist siis.

Aga nüüd on infokalüpsis.

ÜS: Ma googeldasin, ple sellist sõna

KT: Nüüd on.

ÜS: 🙂

KT: Vaarik räägib, et on tehisaju ja ta saab kõigest aru, aga Kivirähk arvab, et see on rohkem meelelahutus. Ja et sööge vorsti ja ärge mõelge, mis seal sees on. No et pole mõtet muretseda.

ÜS: No pole eriti ühiskonnakriitiline vist.

ÜS: Ühiskonnairooniline on.

ÜS: Eriti proaktiivne küll pole.

KT: Ma pean vahepeal teist lugu tegema minema, Levilale, õhtul tagasi, siis on Ööülikool.

KT: Nüüd on Hargla. Ta on nii naljakas. Peab lugema hakkama, ma ei ole eriti.

ÜS: Naljakas?

KT: No räägib, et kui halvad esimesed Melchiori raamatud olid, et keegi Hargla kirjutas. Ja et ei olnud nõuandjaid. Et jumal annaks, et tema tõlgetes oleks palju kaduma läinud.

KT: Ja et Tartu on ohtlik linn. Ja eesti kirjandus koosneb pmst enesevaatlustest. Ja et ei müüritud kedagi niimoodi seina sisse keskajal, nagu pidevalt kirjutatakse. Et kes see nii teeb. Üksi kirjutan siin või?

ÜS: Ei, suht interesting. Ei jõua lugeda nii kiiresti.

KT: Seda ka, et raamatut on ikka raskem tarbida kui filmi. Aga kuidagi nagu kurjemaks läheb nüüd. Selgete ajalooliste põhimõtetega ei tohi vastuollu minna. Ja poliitikute arvamusartiklites ei ole ühtegi arvamust. Ja kui vanasti olid vaene, siis olid vaene, ei saanud näiteks turundusjuhiks tööle minna ja rikkaks saada.

KT: Nüüd on nõiajutud. Tal on vist see „Eesti nõid“ raamat. Ja Kristjan küsib, et kas ta ise on kokku puutunud vms.

ÜS: Mis Kristjan

KT: Arunurm. Hargla ütleb, et see on kogemuse küsimus, et temale on nõiad ja kummitused etc ikka meelelahutus, tal pole seda antenni, aga on neid, kellel päriselt on.

KT: Nüüd on tõlkijad. Tiiu Relve ja üks teine.

ÜS: Ok

KT: Hermann Hesse tõlkija. Räägib, et leidis Hesse Stepihundi, kui 20ndates üritas endale maailmapilti kokku panna. A tõlkinud on Siddhartha. Keegi on Stepihunti lugenud?

ÜS: Mhmh

ÜS: Vist. Midagi ei mäleta.

ÜS: Imho, see peategelane oli ikka nõme, Teda üritati elu nautima meelitada, aga ta ei osanud kuidagi ja lõpuks tappis oma eluarmastuse ära, aga ma lugesin ka ca 15 aastaselt, nii et ähmane. A lõpus oli lahe osa, kus nägi oma paralleelminasid ja et optimism ja negatiivsus on meis kõigis olemas.

ÜS: Ma mäletan ainult, et talle käis naabri nõme araukaaria närvidele.

KT: 🙂 Nüüd räägib teine sellest „Hobune, kes kaotas prillid ära“.

ÜS: Oot, mis hobune, hunt oli ju.

KT: Ei, teine. Saluri. Sinuhe tõlkija. Räägib, et Waltari kirjutas Sinuhe ühe suvega ja need egiptlased hakkasid läbi seina tal tulema.

ÜS: Mis toimub teil seal HM-l. Harglal ka kummitused ju.

KT: No Waltari polnud Hiiumaal ju. Aga, et noh, vaim tuleb peale kirjanikul. Ja et selle energia, mis kirjanik raamatusse paneb, selle saab tõlkija endale.

ÜS: No see seletab asju küll.

KT: Nüüd on Tiit Leito. Räägib, kuidas ta 22aastaselt Saarnakile tööle läks. Ja seal vana Saarnak õpetas tal rookatuseid parandama. Ja ta sai aru, et ta peab sinna jääma ja neid maju parandama, sest muidu keegi ei tee seda. Ja siis tulid Tiit Pääsuke ja Jaak Johanson ja Anu Lamp ja Grünberg talle appi. Nad pusisid seal mitu aastat ja neil on keelatud kirjandust, sest keegi Tartus trükkis vist. Ja siis rääkis selle kummituseloo.

ÜS: Oot mis, jälle kummitused.

KT: Jaa, aga no see on vana lugu. Hanikatsil kummitab. Seal on üks teine laid kõrval, seal ei saa öösel magada, eriti mehed. Aga Tiit viis alati inimesed alguses Hanikatsile, sest Saarnakilt keegi ei tahtnud enam edasi minna nkn.

ÜS: Kle, kirjandusfestival on, Sa kuuled ainult kummitustest.

KT: Ta rääkis olulisemat ka, ofc. Keskkonnast. Et inimesi on planeedil liiga palju. Lennukiga reisimine on kurjast, reisimine pole mingi inimõigus. Seda ta on enne ka palju rääkinud.

———

KT: Ma ei jõua valmis nagu ikka, saadan selle jutu siin

ÜS: Oot, misasja

KT: Kustutasin muu jura vahelt ära

ÜS: Keegi ei avalda seda ju

KT: Mdea, isegi smsdes on romaane ju kirjutatud

ÜS: OK. Vahet pole, elagu kirjandus

Üksik Saar on ühismeedia ühe nn tugi-chat’i nimi. Üksikul Saarel toimetab 15 elusat inimest, kes kõik loevad päriselt palju raamatuid.