Kas tõuseb taevasse?

Anna Vanemuise orkestrantidele üks tõsine ja armastatud sümfoonia kätte ning sageli keskendunult kivistunud näod elustuvad ja hakkavad muusikat ka välja kiirgama!

MARIA MÖLDER

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 15. V Viimsi Artiumi suures saalis. Hans Christian Aavik (viiul), Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Ülo Kriguli „Studium“ (esiettekanne), Felix Mendelssohni ja Johannes Brahmsi muusika.

Vanemuise sümfooniaorkester on aina sagedamini tähelepanu pälvinud põnevate kontserdikavadega, mis pakuvad huvi ka väljaspool Emajõe Ateenat. 2020. aasta sügisel Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi ametisse asunud Risto Joost on olnud kõige paremas mõttes kogu Vanemuise muusikateatri taganttorkija. Avalikkusele paistab tema töö ehk kõige paremini välja viimaste hooaegade uute muusikalavastuste ja kontserdikavade kaudu, mis on näidanud nii muusikute tohutut arengut kui ka muusikavaliku mitmekesistumist. Õnneks on jätkunud ka uudis­loomingu tellimine, mis oli juba eelmise muusikajuhi Paul Mägi harjumus.

Kõigi Tubina sümfooniate avamäng

Risto Joost mainis enne kontserti „Deltas“, et Vanemuise hooaja lõppkontserdil kõlab saksa romantismi vaimus kava, eesti juurtega.* Saksa, õieti Viini kooliga on ka helilooja Ülo Krigul, kellelt Risto Joost tellis kontserdi uudisteose. Joosti ettepanek olnud kirjutada Tartu linnaga seotud sümfooniline teos ja seetõttu otsustas Krigul otsida inspiratsiooni Eduard Tubina sümfooniatest. Olgugi et Tubinal parasjagu ühtki tähtpäeva ei ole, siis akadeemilises muusikas on tema ikkagi tähtsaim ja kõige kaugemale jõudnud Tartu vaim. Ta oli enne Teist maa­ilmasõda oluline Tartu muusikategelane nii noore helilooja kui ka Vanemuise orkestri dirigendina.

Krigul ütleb, et žanrilt võiks tema teos „Studium“ olla kõigi Tubina sümfooniate avamäng. Kuigi materjalivalik on olnud intuitiivne ja vormikujundus improvisatsiooniline, on ta taustaks uurinud Tubina kümmet sümfooniat ja helilooja helikeele arengut aasta­kümnete jooksul ning nõnda tuli esile ka Tubinale iseloomulik vormiselgus.

Ülo Kriguli „Studium“ on hoogne, kirgline teos, mille algus ennustab justkui Hitchcocki filmi, kuid suundub õige pea hoopis kodusematele ja vahelduseks ka rahulikumatele radadele. See on suures osas liikuv ja dramaatiline helitöö, kus on väga palju tegemist vaskpillidel. Teos laseb Vanemuise sümfooniaorkestril kõlada kohati võimsalt ja laialt, kuid enamasti anda edasi rütmimustreid, mis tulevad Tubina sümfoonilist muusikat kuulnutele kuidagi tuttavad ette. Tubina rahvaviisidest joobunud, kodumaaigatsusest kurvameelne ja dramaatiline meeleolu kerkib üles, kuid uues võtmes – nüüdsel ajal tajusin seda ängi vahest isegi mõjuvamana kui kunagi varem. Teise maailmasõja õuduste kordumise hirm on praegugi asjakohane teema ja Tubina muusikaga seostub sageli esimesena see, et Estonia teatris oli parasjagu pooleli tema balleti „Kratt“ etendus, kui teatrimaja sai 1944. aasta märtsis pommitabamuse. Siit edasi ei julgegi mõelda …

Kas ma võiksin Kriguli teose Tubina omaga sassi ajada? Mitte päris, aga rütmi­aktiivsete lõikude helikeel on küllalt täpselt tabatud. See on üks sündmusterohke helitöö, mis praeguse kõlakeskse muusika ajastul on igati värskendav kuulamine. Orkestrivärvide paljusus on alati olnud Kriguli tugevus ja nii ka selles teoses. Teine forte on Krigulil sageli laenatud algmaterjaliga mängides millegi täiesti uue leiutamine ja seekord on see taas väga veenvalt õnnestunud. Nii veenvalt, et pinnale jääb ainult tunne justkui millestki Tubinale ürgomasest. Kui ka on päris otseseid laene, siis on laenatu osavalt ja maitsekalt peidetud ja looritatud, ei ole tsitaatidega eputatud ega tahetud luua päris töötlust.

Nüüdismuusika kontekstis kõlab Kriguli teos leebelt, heakõlalisema ja klassikalisema muusikaga harjunud kuulajale on aga pala algus kontserdi avaloo kohta päris äkiline, kuigi kahtlemata äratav. Vanemuise SO Tartu kontserdil kõlas avapalana hoopis „Et tõusta taevasse“ Margo Kõlari „Pirita missast“ – lüüriline, ellerlike oboesoolodega lugu, mis oleks sobinud ka Viimsi publikule. Vanemuises tähistati pikaaegse Vanemuise muusikajuhi ja dirigendi Erich Kõlari 100. sünni­aasta­päeva (1924–2022). Kõlar taastas pärast Teist maailmasõda Vanemuise teatri muusikateatri ja sealhulgas sümfooniaorkestri kontserditraditsiooni. Muu hulgas ütles Risto Joost välja, et paari aasta pärast on Vanemuise lavale oodata Erich Kõlari poja Margo Kõlari ooperit, mis praegu juba hoogsalt valmib.

Kahju, et sümfoonia kui vorm ja žanr ei ole enam moes, muidu võiks Ülo Krigul olla vabalt üks eesti tugevamaid elavaid sümfoniste kõrvuti Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa, miks mitte ka Margo Kõlariga. Neil kõigil on korralik ideepagas, aga paigas on ka ideede teostamiseks vajalik käsitööoskus ja tämbritunnetus.

Rõõm igast noodist

Viimastel aastatel on olnud nii, et kuhu ka ei vaataks, igal pool figureerib viiuliga Hans Christian Aavik – ja täiesti õigusega, sest tema talent on erakordne nii laulva ja intelligentse viiulikäsitluse kui ka publikuga suhtlemise poolest (publikuga suhelda, tõsi, sai ta seekord vähe). Mõlemast on Sirbis ikka ja jälle kirjutatud.

Vanemuise SO kontserdil tuli ettekandele Felix Mendelssohn-Bartholdy viiulikontsert nr 2 e-moll op. 64, üks klassikalise kaanoni tuntumaid viiulikontserte, millest leidsin tänu Aaviku julgele interpretatsioonile palju uusi värve. Piano’d ja õrnad, suisa läbipaistvad toonid – ah mis ilu ja nauding! Vahest veel rohkem elamusi on pakkunud need Aaviku tõlgendused, kus tal on olnud võimalus mängida omaenda kadentse – romantismi­ajastu instrumentaalkontsertides on need aga heliloojatel juba välja kirjutatud. Ilmekus ja dünaamikakujundus kadentsi esitusel oli sellegipoolest imeline, nii et mõnda aega ei julgenud õieti hingatagi.

Oleksin eeldanud, et kõige rohkem avaldavad muljet kontserdi aeglased osad, kus Aavikul on enam võimalust fraasiga vabamalt mängida, kuid lõpuosa säravad mänglevad noodid ja trillerid andsid omaette elamuse. Dünaamika vaevu­kuuldavast jõulise ja traagilise forte’ni oli terves teoses esitatud nii, et ühtki küsimärki ei tekkinud. Ta on oma viiuli ja poognaga justkui kokku kasvanud ning eriti väärib esiletoomist tema rõõmurohke mängulaad. Intellektuaalset tööd on interpretatsiooni kujundamisel tehtud nii tublisti, et laval on tal endalgi igast noodist puhas lust – ja see paistab välja. Ta hingab seda muusikat (teisest reast oli koguni kuulda, et tal on äkki kerge nohu) ja kõige suurem ilu võib kuulajat tabada siis, kui poognatõmme hakkab lõppema. Solisti veendunud fraasikujundus tõstis ka orkestrantide musitseerimisindu.

Tšakrad avanesid

Kontserdi teise poole täitis Johannes Brahmsi sümfoonia nr 1 op. 68. Vastupidiselt Mendelssohnile, kes oli varaküps helilooja, jõudis Brahms esimese sümfoonia esiettekandeni alles 43aastaselt, sest Beethoveni eeskuju mõjus talle hirmutavalt. Brahmsi looming on teatavasti dramaatiline, ent ka väga meloodiline, kuid kindlasti mitte kergemeelne, nagu mitme temast varasema romantismiajastu helilooja pärand. Nõnda on selge, et Risto Joost oli Brahmsi muusika interpretatsiooni rajanud ratsionaalsele saksa­pärasele karkassile, kuid puudu ei jäänud ka suursugustest emotsioonidest.

Hästi kõlasid nii tutti-osad kui ka polüfoonilised lõigud, kus said eraldi esile tõusta puupuhkpillid. Aeglased osad, eriti teine laulev osa, näitas orkestrit muide veelgi paremast küljest kui forte-sektsioonid.

Üldiselt on mulle mõne viimase aja kontserdi põhjal jäänud mulje, et Vanemuise orkestrandid vahest ei naudi eriti laval otse publiku ees mängimist – alles viimaseid noote mängides löövad neil näod särama. Kui muidu tõuseb kontsertmeister Kristel Eeroja-Põldoja üsna tuima orkestri ees oma aktiivse olekuga kuidagi eriliselt esile (tema soolot sai kuulda ka Brahmsi sümfoonias), siis nüüd, Brahmsi sümfooniat esitades, oli paljude orkestrantide energia hoopis uutmoodi: tuli ju ise muusikat edasi viia, ei teinud seda nende eest ka ükski solist. Anna neile üks tõsine ja armastatud sümfoonia kätte ning sageli keskendunult kivistunud näod elustuvad ja hakkavad muusikat ka välja kiirgama! Sellest võttis nähtavasti tuld ka publik ning pärast sümfoonia esimest osa ei tahtnud aplaus kuidagi rahuneda. „Suur tänu! Ainult kolm osa veel,“ hüüdis seepeale Risto Joost publiku poole pöördudes. Dirigent jätkas oma haridusmissiooni ka lisapala, Lydia Austri „Meloodiat“ sisse juhatades ning selgitas, et tõesti, põhjala traditsioonis ei ole kombeks teose osade vahel plaksutada, aga pärast võib julgemalt – ja aplaus oli lõpus tõesti maruline.

Muusikateater – Vanemuise stabiilseim haru

Sümfooniaorkestrit kuulasin Viimsi Artiumis esimest korda ja see tekitas juba ette põnevust, sest sealne suur saal on küll uhke ja akustika iseenesest hea, aga orkestril pole laval just ülemäära ruumi. Õnneks olid seekord kavas teosed, mille koosseis ei ole ka üüratu: üldiselt kahene koosseis, mõne erandiga. Lava oli sellegipoolest otsast otsani täidetud ja paistis, et vaskpillidel oli koguni kitsas. Eriti tuli ennast koomale tõmmata viiulirühmadel, kui lavale astus solist (ja Aaviku mäng võtab laval tõesti ruumi, sest ta tammub kohati vabalt ringi, otsekui mängiks rahvamuusikat). Akustikale mul selle koosseisu puhul etteheiteid ei ole, kuid istusin saalis ka väga ees, peaaegu nagu orkestri sees.

Praegu on Vanemuise teater taas muutuste tuules: sügishooajast hakkab tööle uus balletijuht Jevgeni Grib ning 2025. aasta juulist peaks alustama ka uus draamajuht (äsja kuulutati välja konkurss). Nõnda on tekkinud olukord, kus muusikateater on Vanemuise kõige stabiilsem ja sealjuures üliheas vormis haru, mis on suisa terve Eesti uhkus. Risto Joosti juhtimisel on Vanemuise muusikateater ja orkester kui üks selle olulisemaid alustalasid arenenud seninägematule tasemele: lõppeva hooaja uudislavastuste hulgas on märgiline Puccini viimane (lõpetamata) ja kõige kontimurdvam ooper „Turandot“, millega orkester tuli esietendusel, aga küllap tuleb ka igal teisel etendusel märkimisväärselt kenasti toime. Teistsugust nägu on näidatud hooajal repertuaari lisandunud Händeli „Julius Caesariga“, mis nõuab orkestrantidelt (ja basso continuo rühmalt) jällegi hoopis läbipaistvamat ja õhulisemat tämbrit. Hooaja jooksul on mängitud ka mitut eesti helilooja ooperit, näiteks Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uut Vanapaganat“ ja Tõnis Kaumanni „Kaubamaja“ (see läks hiljuti repertuaarist maha), sealjuures on neil heliloojatel täiesti erisugune käekiri ja helikeel. Tantsuteatrini ma veel ei jõudnudki …

Põnev on jälgida kõrvuti Tartu ja Pärnu orkestri kontserdirepertuaari muutumist viimasel paaril aastal. Ehkki Vanemuise orkestri põhitöö on muidugi ooperi- ja balletiteatris, annavad mõlemad palju orkestrikontserte; Vanemuise orkestri sümfooniakontsertide ja nüüd ka väljaspool Tartut antavate kontsertide osakaal on viimastel aastatel ka kasvanud. Mõlemal orkestril on meeldiv tava tellida eesti heliloojatelt uudisteoseid. Pärnu Linnaorkestri puhul ladus sellele eriti tugeva vundamendi Kaspar Mänd, kes kahjuks lahkus poole hooaja pealt, ning pärast teda on jäänud uudisloomingut kavade järgi vähemaks, ehkki see pole kuhugi kadunud (äsja lõpetati hooaeg Andres Kaljuste dirigeerimisel hõrgu kavaga, mida kroonis Evelin Seppari teose esiettekanne). Kahe orkestri erinevusena torkab aga silma, et kui Pärnus on nüüd hooaja sees viljeldud rohkem populaarmuusikaga kavasid, siis Tartus võeti hooaja sees ette raskemad pähklid ja hooaeg lõpetati just tuntumate romantismiajastu teostega, millele lisas aktsendi Ülo Kriguli uudisteos. Milliseks kujuneb PLO tulevik, selgub selle uue peadirigendi Henri Christopher Aaviku visioonis, küllap linna võimalusi arvestades. Vanemuise SO-l on Tartus oma truu publik ja kuulajaid jagub järjest enam mujalgi, nii et küllap neil läheb edaspidigi kenasti.

* Liina Vainumetsa, Delta. Ülo Krigul: Uus teos „Studium“ ammutab oma materjali ja meetodid Tubina sümfooniatest. – Klassikaraadio 9. V 2024.