Teisenev ja ambivalentne ajalooaines muusikas

Kuigi õhku visati rohkem küsimusi, kui neile jõuti vastata, sõnastati kahe päevaga olulised probleemid, mille kaudu ilmestati ka ajalooainese teisenemist ja ambivalentsust.

AURORA RUUS

Konverents „Varajane ja hiline muusika“ 17. – 18. XI Eesti Nüüdismuusika Keskuses.

Viimasel ajal muusikute ringkondades aktuaalne arutelu terminoloogia üle¹ ei piirdu ainult helikujunduse, muusikalise kujunduse ja muusikateatri mõistetega, sest teatav hägususe loor varjutab ka palju põhjapanevamaid kategooriaid. Tõtt-öelda on juba muusika mõiste ise üha laialivalguvam ja mitmetähenduslikum, sest aegumatu probleem muusika ontoloogilisest staatusest tõuseb eriti teravalt esile just eri žanride ühtesulamise ja tehnoloogia uute võimaluste taustal. Kuna heli, muusika ja muusika­teose definitsioonide probleemid sündisid vaat et samal ajal nende nähtuste endiga, peaksime olema tähelepanelikud, kui hakkame neile täiendeid lisama.

Konverentsil „Varajane ja hiline muusika“ keskenduti sedapuhku muusikat täiendavatele ja täpsustavatele mõistetele „uus“ ja „vana“ ning „varajane“ ja „hiline“, millega käivad implitsiitselt kaasas küsimused autentsuse ja ajastu­truuduse kohta. Seda enam et ehkki ühest küljest on „uus“ ja „vana“ tähendusest tiined, võivad need teisalt märkamatult teiseneda hinnanguliseks või mittemidagiütlevaks.

Uus, vana ja vananenud uus

Seda, mis ajal ja miks oleme rääkinud uuest muusikast, mõtestas konverentsi avanud muusikateadlane Toomas Siitan ettekandes „Uus ja vana – kiuslikud kategooriad“. Lähtudes samast muusika ontoloogilise staatuse probleemist ehk küsimusest, mis (või kuidas) muusika on, polemiseeris Siitan, kas muusika saab üldse olla uus või vana. Siinkohal on kõrvalepõikena paslik meenutada, et senimaani pole ei muusikateadlaste ega -filosoofide hulgas konsensust, kas muusikateose identiteedi määratleb selle esitus, noodistus, helilooja kavatsus või hoopiski salvestis. Kusjuures neist viimane on just nüüdisaegse, nii akadeemilise kui ka populaarmuusika puhul eriti relevantne.

Ehkki küsimusi on rohkem kui vastuseid, heidab mainitud probleemidele mõningatki valgust arutluse kitsam piiritlemine. Nimelt asetati uue ja vana küsimus seekord lääne kunstmuusika valgusse ja saadi parem aimdus sellest, mida ühe või teise mõiste all silmas peetakse ning kuidas neid on vähemalt ajalooliselt mõistetud.

Eelnevast lähtuvalt tõi Siitan välja, et „vana“ muusika on algusest peale olnud vastuoluline mõiste, sest isegi kui käsitleda ja mõista muusikateost esitusena (mis on selles mõttes alati uus), esitatakse siiski n-ö ajaloolist teksti (s.o noodistusena või mõnel muul moel talletatud muusikateost). Seda veel seetõttu, et just vanamuusika eeldab esitaja kaasaloovat interpretatsiooni ning sünnib seega omamoodi performatiivse aktina (mh see on ka tõik, mis ühendab vanamuusikat avangardiga). Sellest tulenevalt ongi uus olemine justkui muusika normaalolek ning kui muusika uudsust eraldi toonitada, paistab see isegi loomuvastasena.

Sellegipoolest on olnud aegu, mil muusika „uus“ olemist on eksplitsiitselt rõhutatud. Need on näiteks ars nova (ld ’uus kunst’) ehk prantsuse „uus“ polüfooniline muusika XIV sajandil, Claudio Monteverdi „uus“ muusika renessansi ja baroki vahel ning Neue Musik (sks ’uus muusika’) XX sajandi alguses. Viimase puhul tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et uus (sks Neue) kirjutatakse suurtähega ehk tähistab seega liiki, mitte omadust. Kuigi ajalukku süüvides on mõningal juhul võimalik panna näpp peale ajahetkele, mil muusikat on teadlikult ja taotluslikult nimetatud uueks, tekib küsimus, kas siis selle (hilisemal ajal) näpuga näitaja kaasajal loodud muusika polegi uus ning kas mõistele „uus“ ei teki siis topelttähendust. Selle dilemma vältimiseks pakuti konverentsi arutelul välja, et muusika, mis on loodud hiljuti ja/või mille looja veel elab, võiks sobituda nüüdismuusika kategooriasse, sest uus muusika on palju laiem mõiste, mis on seejuures sageli kas ebamäärasem või just reserveeritud mingile spetsiifilisele ajalooperioodile või koolkonnale. Kokkuvõttes saab seega tõdeda, et uus muusika ja nüüdismuusika pole tingimata sünonüümid.

Hoolimata sellest, et aja jooksul on muusikat nimetatud nii mõnigi kord teadlikult uueks, tekib küsimus, kas see kunagine uus muusika pole nüüdseks ikkagi vana. Teisisõnu, peavalu tekitab tõik, et näiteks XIV sajandil loodud ars nova on nüüd meie perspektiivist siiski vanamuusika. Intrigeerivat paradoksi uue muusika vananemisest illustreeris eriti markantselt Taavi Kerikmäe ettekanne „The Paradoxes of Historically Informed Performance in Contemporary Music“ ehk „Ajalooteadliku esituspraktika paradoksid nüüdismuusikas“, kus ta analüüsis eelmainitud kolmanda laine (XX sajandi) uue muusika vananemist.

Kerikmäe ettekande keskmes oli küsimus, kas kunagine uus muusika on nüüdseks juba nii vana, et võime selle puhul rääkida ajalooteadlikust esituspraktikast (ingl historically informed performance ehk HIP). Kuna palju toonast „uut“ muusikat kirjutati mitmesugustele elektroonilistele instrumentidele, mis tänapäeval ei ole kasutuses või isegi mitte säilinud, tekibki küsimus, kas peaksime toona uue muusikana loodud teoseid juba kõigest ligikaudu 50–70 aastat hiljem mõistma vanana ning esitama neid ajalooteadlikult. Näidetena tõi Kerikmäe välja John Cage’i teose „Radio Music“ (1956) ja Karlheinz Stockhauseni teose „Pole“ (1970): kumbagi pole võimalik enam autentsel kujul mängida, sest partituuris nõutud sagedustel tänapäeval enam raadiot ei kuule.

Kokkuvõttes nentis Kerikmäe muu hulgas, et ehk oleks aeg ajalooteadliku esituspraktika kõrval rääkida ajalooteadlikust kuulamispraktikast, mille puhul võetaks sarnaselt esimesega arvesse teose loomise ajalooline kontekst. Kõlanud mõttekäigu jätkuks tõi ka Andrew Lawrence-King välja, et sellisest rakursist vaadatuna paistavad uuel ja vanal muusikal olevat samalaadsed murekohad, nagu ta tõestas ka oma ettekandega „Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance“ ehk „Varasema aja muusika. Ajalooteadus ja esituskunst“.

Kontekst ja autentsus

Mainitud ajalooteadliku esitamis- ja kuulamispraktika juurde kuulub ajaloolise konteksti kõrval ka palju vahetum ja praktilisem keskkond – ruum, kus muusikat esitatakse. Millist rolli mängivad kuulamiskogemuses ruum ja selle akustika, käsitles muusikateadlane Jaan Ross ettekandes „Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud“.

Ehkki tänapäeval on üsna elementaarne minna kontserdile just nimelt kontserdisaali, pole üleliigne meenutada, et kontserdisaalid kui sellised tekkisid Euroopas XIX sajandi alguses seoses kodanluse esile kerkimisega. Intrigeeriv on veel see, et kuni XX sajandi alguseni puudus teaduslik teadmine selle kohta, mis tingib kontserdisaali hea akustika, ning pikka aega ehitatigi kontserdimaju ja -saale pelgalt eeskujude najal. Tänapäeval on võimalusi ja valemeid hea akustika saavutamiseks järjest rohkem. Seejuures viiakse kontserdid üha sagedamini oma harjumuspärasest keskkonnast välja ning seepärast on muutunud ka meie muusika kuulamise viisid ja kogemus. Teguritena, mis on XX sajandist saati seda mõjutanud, tõi Ross välja muusika kuulamise killustumise, liikumise ja muusika kuulamise, taustamuusika laia leviku ning uued kontserdiformaadid, näiteks lamamiskontsert, mille puhul pole enam tegu endises tähenduses esteetilise sündmuse, vaid pigem teatud laadi terapeutilise tegevusega.

Ajaloolisest kontekstist rääkides ning vana kunsti või muusikat tänapäeva seisukohast analüüsides ja kogedes puutume paratamatult kokku ka autentsuse küsimusega, mille paradoksaalsust lahkas sedapuhku Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor Hilkka Hiiop. Ta alustas ettekannet tõdemusega, et autentsus tähendab justkui kõike ja mitte midagi ning seetõttu on kõnealune mõiste kohati oma tähenduse minetanud. Olulise tõigana tõi ta välja, et autentsustaju sõltub palju informatsioonist, mis parasjagu uuritava objekti või nähtuse kohta on olemas.

Autentsuse ambivalentsust pärandihoius illustreeris Hiiop ilmekate näidetega Eestimaa rüütelkonna hoone, Pühavaimu kiriku altari ning mitme mõisa kohta. Intrigeeriva kunstialase ekskursi järeldusena tõdes Hiiop, et igal objektil on justkui oma autentsus ja seega on see mõiste võrdlemisi dünaamiline. Siinkohal pole aga kaugeltki mitte ebasobiv tõmmata paralleele muusikaga, sest nii nagu on teised kultuurikihid varjanud näiteks plafoonmaalinguid,² on aja jooksul omamoodi kihid ladestunud ka muusikateostele. Ehkki muusika pole materiaalne, on mainitud kihid edasi kandunud kas või muusika tajumise ja sellest mõtlemise kaudu, mõjutades näiteks selle esituspraktikat. Seega võib nentida, et HIP on justkui nende kihtide ettevaatlik mahakraapimine, et jõuda autentsuseni.

Eelnenud teemade loogiliseks jätkuks ja huvitavaks edasiarenduseks sai ettekanne „Kas seinad kirjutavad muusikat?“, kus Andrus Laansalu näitlikustas muusika komponeerimise materiaalset aspekti Notre-Dame’i koolkonna muusikaga (XII–XIII sajand), sest nii selle koolkonna tekkes kui ka nende autorite loomingus oli katedraalil oma seinte ja akustikaga muusika kirjutamises märkimisväärne osa. Kuna ruumi kõlaline eripära mõjutab palju seal valmivat muusikat, pakkus Laansalu välja, et muusikaajaloo käsitluste kõrvale on meil ehk vaja ka reverberatsiooni ajalugu, et teada, kas ja kui palju on akustika mõjutanud muusika kirjutamist.

Juhtumiuuringud

Peale ajalooliste ülevaadete ja teoreetilise taustsüsteemi moodustasid konverentsi teise kandva telje ja teemaderingi omamoodi juhtumiuuringud konkreetsetest heliloojatest. Nii rääkisid oma loome­protsessist ja -meetoditest heliloojad Liisa Hõbepappel ja Halla Steinunn Stefánsdóttir ning teiste heliloojate loomingut analüüsisid Maarja Tyler ja Kerri Kotta.

Arvo Pärdi keskuse teadur Maarja Tyler näitlikustas oma ettekandes, kuidas Pärdi muusika oli n-ö otsingute perioodil (1968–1976) vana ja uue muusika vahel ning milline oli üldse toonane kultuuritaust. Tyler tõi välja, et pinnas, kuhu vanamuusika omal ajal siin Eestis maandus, oli kohe erakordselt janune. Veel üllatavam on teada, et Eestisse ei jõudnud see mitte siit lähedalt Euroopast, vaid tuli USA kaudu Nõukogude Liitu, kust püüdis selle kinni Andrei Volkonski. Kuigi sageli tuuakse ettekäände või vabandusena välja, et toona ei saadud kusagilt vanamuusika noote, lükkasid selle väite ümber nii Tyleri tsiteeritud Volkonski mälestused kui ka vestlusring Andres Mustoneniga, kes ütles, et sai noote Peterburi ja Moskva raamatu­kogudest ning tuttavatelt, kes käisid konverentsidel ja festivalidel. Niisiis ei olnud Mustoneni arvates toona puudus mitte nootidest, vaid taustateadmistest.

Muutustest eesti muusikakultuuris rääkis ka muusikateadlane Kerri Kotta, kes keskendus dissidentlikkusele ja eskapismile ning nende tähendusele ja tähtsusele siinsete heliloojate käekirja ja ellusuhtumise muutumisel. Eskapistliku stiilipöörde näitena tõi ta välja Pärdi tintinnabuli stiili ja Veljo Tormise regilaulu kasutamise: kumbki helilooja ei olnud eskapistlik pea liiva alla peitmise, vaid omalaadse dissidentluse ja ellujäämisstrateegia poolest. Ka heliloojate sümboolset enesetaandamist võib Kotta sõnul võtta omamoodi eskapistliku aktina.

Kokkuvõte

Kuigi konverentsil visati õhku rohkem küsimusi, kui neile jõuti vastata, on hea, et kahe päevaga sõnastati olulised probleemid, mille kaudu ilmestati ka ajalooainese teisenemist ja ambivalentsust, tuletades meelde, kui tähtis on tunda minevikku, et mõista olevikku. Seega leidis kinnitust ka konverentsi avaettekandes nenditu, et mõisted „uus“ ja „vana“ ei määratle kaugeltki ainult muusika loomise aega, vaid vihjavad palju mitmekihilisemale esteetilisele programmile ja ajaloolisele taustsüsteemile. Siinkohal ei saa mainimata jätta ka konverentsi tähelepanuväärset toimumisaega, sest sümboolselt avaldati sellega austust Tallinnas 45 aasta eest 1978. aasta novembris peetud esimesele varajase ja nüüdismuusika festivalile, kus rõhutati Eestis esimest korda varajase ja uue muusika sidet.

1 Vt Ardo Ran Varres, Heli-art ja sound’i-kunst? – Sirp 12. V 2023; Ardo Ran Varres, Helikunsti kokkulepet otsides. – Sirp 15. IX 2023; Maria Mölder, Kus on muusika- ja sõnateatri piir? – Sirp 17. XI 2023.

2 Vt Hanneli Rudi, Reet Weidebaum, Rüütelkonna hoone renoveerimisel leiti suur plafoonmaaling. – ERR 12. IX 2023.