Tõrksalt taltsutatav funk otsib suunda

Funk on kujunenud katusterminiks peaaegu kõigele, milles on groove’i, veidi džässi ja souli, ning transformeerunud higistest 1960ndatest pärit alusepanijatest, valgeks pestud ja klantsitud peomuusikaks.

ERKKI TERO

„FinEst Funk Festival“ 15. III teatrikeskkonnas Jaik (endine Vaba Lava) Tallinnas.

Märtsisombune reede õhtu tõi endise Vaba Lava saali juba teist aastat peetava väikefestivali „FinEst Funk“, mis oli eelneval õhtul tantsitanud Tartu publikut ning jätkus vähendatud esinejapaletiga veel ka järgmisel õhtul Helsingis Töölö restoranis ja džässiklubis Storyville. Kuigi sõnamängulikust pealkirjast võiks järeldada, et festival seisab üle lahe ja kodumaiste koosseisude najal, hõlmas üritus ka Rootsi ja Itaalia tegijaid. Funk on kujunenud juba aastakümneid katusterminiks peaaegu kõigele, milles on groove’i, veidi džässi ja souli, ning transformeerunud higistest 1960ndatest pärit alusepanijatest tänapäevaseks, üsna valgeks pestud ja klantsitud peomuusikaks kallite kokteilide saatel. Kõige otsesema paralleeli võiks tuua „Jazzkaarega“, mis flirdib küll väga erinevate stiilidega, aga publikumassi moodustab ikkagi tublisti üle 30-40aastaste maksujõuline kuulajaskond, mis leidis kinnitust ka „FinEst Funk Festivalil“. Kindlasti on iga festival logistiline ja majanduslik peavalu, seega oleks tarbetu liiga lennukalt fantaseerida, keda ja milliseid avarusi peaks funk’i-lembene üritus lavale tooma.

Festivali avaesineja Estonian Funk Unit pühkis juba avaakordidega liigse salongilikkuse mured eemale ja nautida sai viimaste aastate energilisemaid jazz-funk-pööriseid. Ühenduse muusikalised juhid Artis Boriss ja Kris Dén olid kokku toonud kümnepealise torusektsiooni, lisaperkussioonide ja harpejji’ga täiustatud koosseisu, mille ühendavaks teemasillaks olid valitud Jaan Kumani legendaarsed 1970ndate funk-hitid ning Marju Marynel Kuudi tuntud ja vähem tuntud vokaalpärlid. Nimedes heljuv retrovaib oli unustatud ning Artis Borissi, Kristen Kütneri ja Valter Soosalu nakatavas kokku­mängus sündis energia­pallina hoogsalt veerev kuuldemäng, kus Kumani omaaegsed bigbändi-groove’id tõusid elavaks ja tänapäevaseks küttematerjaliks. Etteaste teine pool – koos Sofia Rubinaga esitatud, Kuudi tuntuks lauldud palad – viis aga tagasi traditsioone järgivasse vahuveinivaibi. Veatu ja ameerikalikel tuultel mänglev vokaal on kujunenud ootuspäraseks standardiks, kuhu kõrvale ootan uusi hääli ja lähenemisi. Märkimisväärne on ka asjaolu, et eesti soul-jazz-funk’is on suur puudus uutest meeshäältest.

Festivali avaesineja Estonian Funk Unit pühkis juba avaakordidega liigse salongilikkuse mured eemale ja nautida sai viimaste aastate energilisemaid jazz-funk-pööriseid.

 Sven Tupits

Kodumaine koosseis Silky Steps lubas kavalehel neo soul’i ja uue kooli disko radadel pärlendavat glamuuri ning selle pedantselt täpse helilise vaste kuulajad ka said – miinus omapära, mis eristaks bändi paljudest rajatagustest eeskujudest. Kenasti pakendatud kingitus, millesarnane on igal kingisaajal enamasti juba ammu riiulis olemas. Kiita tuleb aga Stepside energiat ja huumorimeelt, millega saadi üle kohatistest tehnilistest tõrgetest ja suudeti kuulajad üsna tähelepanelikult nõksuma panna.

Üle lahe tegijad, rütmigrupp We Got Soul koos karuse-käreda vokalisti Sam Huberiga, pakkusid tuttava kõlaga kergesti haaratavat soul-funk-kokteili, mis sobinuks ebapopulaarse mõttena nii suurele lavale kui ka kvaliteetsele pubiõhtule. Kuulsad kaverid koos keskealise bluusimisega ei jõudnud siiski ebausutavuse piirimaile ning etteaste päästis Huberi suitsu-napsune hääletämber ja publikut kehtestavalt kaasa kiskuv esinemismaneer.

Järgnev suurkoosseis, peaaegu 20 aastat tegutsenud rootsi Norrbotten Big Band tuli lavale koos tihkekõlalise instrumentaal-funk-bändiga Nine Sparks Riots, nii et püünel võis kokku lugeda lausa 18 liiget. Rohkearvulisus annab sisust hoolimata alati kogukust, aga jahedalt nordic-jazz’ilik kõlapilt lajatas elust veidi suurema orkestraalse kvaliteetaja heaoluühiskonnale omase klantsversiooniga. Instrumentaalpaladele pakkusid täiustust peaaegu Grammy-väärilised naisvokaalid ja vahele mahtusid ka bigbändi juhtfiguuri, saksofonist Joakim Milderi sentimentaalsemad vokaalpuisted. Kui iroonia jätta, tuleb tõdeda, et aina tarbetumalt mõjuvatest Grammy-nominatsioonide mainimisest tuleks artiste reklaamides loobuda: muusika peab kehtestama end jutupaguniteta ja lõppkokkuvõttes ei mäleta neid ordeneid keegi.

Õhtu finaaliks paigutatud Itaalia „funk’i-sensatsioon“ Giacomo Turra & The Funky Minutes teenis õhtu tähtesinejana tähelepanu koos festivali avanud Estonian Funk Unitiga – põhjamaisusest välja ja hooga märksa kuumemate kvaliteetideni. Kõrvu täitvalt vali ja raadiokõlaline slap-tants tõi nostalgilise meenutusena tagasi 1980ndate alguse britiliku, Level 42 aegse white-funk-luksuse, millega tänapäeva praktilisel ja ehk ka kasinal ajal on seoseid leida keeruline, aga siiski võimalik. Kui ajastute blaseerumine kõrvale jätta, saab publik rõõmu kätte ka puhtalt live-muusikast – ja seda polegi meie võrgusuhtlust eelistaval ajastul nii vähe. „FinEst Funk Festivalile“ soovin katsetamisel pikka jätku ja jaksu, et jutumärgistatud funk vabaneks vanadest iketest ja leiduks julgust ka mõiste piirimail mänglemiseks.