Ilu, solkmed ja graafiline disain

Norman Orro: „Uute avastuste eeltingimuseks on uudishimu ja ebakindlus.“

INDREK SIRKEL

Norman Orro on graafiline disainer, kunstnik ja muusik, kes on lõpetanud EKA graafilise disaini osakonna ning töötanud osakonnas ka õppejõuna. Ta on teinud kujundusi nii Eestis kui ka välismaal, näiteks ERSO-le, Tartu kunsti­muuseumile, Tallinna transpordi­ametile, PÖFFile, Musée d’Orsayle, Assembly Pointile, Pakui Hardware’ile. Ta on teinud kaastööd ka rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetele DIS Magazine (USA), NXS World (Holland), Ofluxo (Hispaania). Tema loomingut on eksponeeritud näitustel Itaalias, Prantsus­maal, Saksa­maal, Tšehhis, Taanis. Orro tegemisi on kajastanud ka disainiportaal It’s Nice That ja ajakiri IDEA Magazine.

Norman Orro: „Kui midagi võimalikult kõva häälega manifesteerida, võib see saada reaalsuseks – umbes nii see ka disainitööstuses käib.“

Ando Naulainen

Möödunud nädalal Postimehest Asko Künnapi EKA graafilise disaini haridust kritiseerivat artiklit lugedes oli aru saada, et Eestis pole sellisest esteetikast kuigi palju kirjutatud – miks uus põlvkond sellist „koledat“ disaini viljeleb. Mõtlesin kohe, et võiks sinuga intervjuu teha –
oled ju sinagi „koledisaini“ esteetika praktiseerija, isegi Eestisse tooja. Künnap on artikli illustreerimiseks kasutanud EKA graafilise disaini osakonnas õppivate tudengite ja vilistlaste töid, samuti oli näidete hulgas kujundusi, mida ei ole teinud ei osakonna tudengid ega vilistlased. Neid visuaale ühendab autori sõnul „koledisaini“ esteetika ning tehniliste oskuste ja teoreetiliste teadmiste puudumine. Mida sina mõtlesid artiklit lugedes?

Kliimakatastroofi, uue ülijuhi avastamise, potentsiaalse tulnuka kontakti ja muude põnevate teemade kõrval näivad disainiprobleemid lihtsad ja maapealsed, nii et olin esialgu meeldivalt üllatunud, et keegi üldse midagi sellist hinge võiks võtta. Väga hea! Teisalt kaevas see mälusopist välja mured, et kultuuriline lugemus on Eestis väike ning pragmaatilise ja ilumeele vahel tugev friktsioon.

Nick James, „Cherry Blood MP3“ EP, 2015.

Graafiline disain: Norman Orro.

Nagu iga teine internetis karastunud inimene, nii püüan ennast mitte liiga tõsiselt võtta ja haaran sellistes olukordades lihtsalt popkorni. Seda enam et teemal on kultuurisõja tunnused. Tahaksin seda vältida, sest sõdimiseks põhjus puudub ja tulistatakse eelkõige omade vahel.

Kogu situatsiooni saab kirjeldada hoopis vastupidi: EKAs tehakse selles nišis maailmatasemel disaini, aga siinne disainitööstus ja turg reageerivad sellele kümneaastase hilinemisega. Selle tempoga oleme maailma metropolidega võrreldes kehvemas seisus, seal käib asi kiiremini. See teeb pisut muret küll. Ei ole piisavalt huvitavaid agentuure, kuhu tööle minna ega kliente, kes julgeksid võtta riske – arenguruumi on.

Olen disainiraamatutest lugenud läbivaid teese, et disain on olemuselt määramatu ja pidevas liikumises. Praegu on keegi justkui otsustanud, milline see õige disain ikkagi on. Ei tea, kas seda tasub uskuda?

Plakat peoseeriale Creamcake, 2017.

Graafiline disain: Norman Orro.

Kuidas seda esteetikat või stiile nimetada? Kunagi oli moes kasutada mõistet postinternet. Eesti kõne­keeles on sellise graafilise disaini esteetika kohta hakatud ütlema „solkmed“ (soolikad – I. S.). Palun ava natuke tagamaid.

Disainipalett, millega olen kokku puutunud, sisaldab vähemal või rohkemal määral segu järgnevatest stiili- või mõtte­vooludest: müstitsism, posthumanism, skolastiline utoopia, global village coffee­house, retrofuturism, new age, keskaeg, nõiakunst, neofolk, antibranding, happe­graafika, grunge, prügiesteetika, generatiivne disain, 3D-graafika, uus-siirus, emoromantiline pööre, varajane arvuti­graafika, käsitöö ja savi voolimine, bonnet­core, cottagecore jne. Kui on olemas nõiakunst, siis ehk eksisteerib ka nõiadisain?

„Solkmed“ on huvitav ja kõnekas kujund: visuaalkultuuris, kuid ka kogu internetis toimuv meenutab tõesti prügi­mäge, kuhu solgitorudest on kokku ladestunud ühekordseid kuvatõmmiseid ja muid pildijääke. Tumedamates urgastes leidub nii vänget kraami, mille kõrval Künnapi artiklis toodud näited on täiesti kodanlikud.

Plakat peoseeriale Parkingstone, 2018.

Graafiline disain: Norman Orro.

Kui nullindatel otsiti taas modernismist lohutust, siis kümnendatel alanud ja nüüdseks küpseks kasvanud mentaliteet on kodu leidnud postmodernistlikult killustunud maailmavaadetes, kus valitseb äraolev ükskõiksus, kuid ka eluterve mängurõõm. Kes näeb anarhiat, kes mängurõõmu – kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Olen muusikažanritest mõeldes täheldanud, et kõik uued stiilid jäävad igaveseks püsima. Neid tuleb aina juurde ja midagi ei kao, kõik eksisteerib paralleelselt. Visuaalkultuurides valitseb samasugune olukord ning sellises kaootilises atmosfääris läheb järjest raskemaks vettpidavate suurnarratiivide vermimine.

Kunstis oli üheks viimaseks suurnarratiiviks postinterneti määratlus, mida oli mugav kõigele nii laialdaselt külge kleepida, et see kaotas igasuguse tähenduse. Pärast seda on kriitikud lähenenud uudissõnadele ettevaatlikult ning kuigi üksikuid määratlusi ikka tekib, siis need ei kleepu külge. Mõttevooluna domineerib posthumanismist laetud sentiment, kus püütakse hoopiski kaugeneda antropotsentrilistest universaalidest, ja kuna ilu on vaataja silmades, siis sellest üldse ei räägita.

Plakat PÖFF Shorts’ile, 2022.

Graafiline disain: Norman Orro ja Karmo Järv.

Solkmetele olen mõelnud omajagu. Ehk mõjub häirivalt hoopis abstraktsionism, ebakonkreetsus? On omaette huvitav, et oleme disainis ja üldises narratiiviloomes jõudnud kohta, kus mõtteid ei saa illustreerida semantiliselt konkreetsete kujunditega, vaid loogilisem on neid esitada ebamääraste, amorfsete struktuuridena. Ma arvan, et sellise lähenemise olemasolu on küpse või vähemalt mõtleva ühiskonna tunnus, sest evolutsioon liigub keerukuse, mitte lihtsuse poole.

Räägime siis juba ka mõistmisest, loetavusest. Miks tahame üldse millestki midagi aru saada?

Miks me tahame olla kindlad? Kas liigne enesekindlus pole mitte selline macho isikuomadus? Ma pean teadma, mida selle plakatiga öelda tahetakse. Aga äkki ei pea? Äkki on tähtis hoopis abstraktne tunne või sensatsioon või ehk see selgub kunagi hiljem. Kes ikka plakatilt enam infot loeb, operatiivne info on ju nagunii internetis üleval. It’s just vibes, man.

Zara metaverse-kollektsiooni veebileht, 2023.

Olles kokku puutunud teadusliku teabeloomega olen märganud, et uute avastuste eeltingimuseks on uudishimu ning ebakindlus kõige suhtes – kogu aeg peab katsetama ja endas kahtlema! Isegi kui tulemuseks on pooletoobised ideed või visuaalsed soperdised, on see samm õiges suunas! Mida kaugemal on disain mõistlikust ja mõistusest, seda viljakam pinnas on see uute tähenduste loomeks.

Sellise esteetika vorme näeme juba päris pikalt ka teistes meediumides ja kultuurivormides: kaasaegses kunstis (Katja Novitskova, Kristina Õllek, Merike Estna), etenduskunstides (Maria Metsalu, Jette Loona Hermanis, Netti Nüganen), moe­disainis (Racer Worldwide, Kirke Talu ja Sorcerer, Siim Oja), ehtekunstis (Darja Popolitova, Erik Merisalu). Rääkimata popkultuurist ja -muusikast (Tommy Cash, San Hani, Florian Wahl jt).

Nike Air Max 720 logo, 2019.

Graafiline disain: Jonathan Castro.

Jah, see on kõik omavahel orgaanilises suhtes. Praegu on õhus metateemad, näiteks mitmekesisus, paljusus ja üleilmsus, mis omakorda seletab eklektilist joont, mis neid nähtusi ühendab. Tegeldakse ka antropotseenist lähtuva probleemistikuga ning inimkesksusest kaugenemisega. Palju on ka düstoopilistest narratiividest kantud esteetikaid, sest vaimselt valmistutakse tulevikuks. Puudu on aga optimistlikest ja utoopilistest visioonidest.

Sa räägid suundumustest, aga miks siis nii paljud kujundused ikka ühesugused välja näevad? Miks ei inspireeri subkultuurid ja teaduslik-tehnoloogiline ning poliitiline areng tegema just hästi erineva väljanägemisega disaini?

Tallinna Transpordiameti kujundused, alates 2011.

Graafiline disain: Norman Orro, Kristi Rummel, Brit Pavelson, Ronald Pihlapson.

Me räägime praegu ikka kultuurivälja disainist, millel kipub olema ühiseid jooni, kultuurile omaseid jooni. Korporatiivne ja digidisain käib hoopis teisi radu pidi koos neumorphism’i ja korporatiivse memphis’e esteetikatega.

Hiljuti lugesin, et keegi oli sõnastanud nähtuse moodboard effect: see on surve visualiseerida lõpptulemusi juba enne töö alustamist netist kokku otsitud pildimaterjaliga. Tulemuseks on esteetikate homogeniseerumine, sest juba algfaasis pannakse visioon lukku ja midagi uut juurde ei panda.

Kaugvaates muutub ka paljusus ühetaoliseks. Mäletan, et kui kuulasin esimest korda black metal’it, mõtlesin, kuidas keegi üldse viitsib, see on ju kõik ühesugune. Kui süvenesin, siis selgus, et ei ole ühesugune. Selle peale võib muidugi öelda, et jah, praegune disain ongi nagu black metal, aga oleks vaja leiutada täitsa uus suundumus. Nõus! Aga see tähendab, et ühtlasi on vaja leiutada ka uus maailm – see pole võimatu, kuid üksi seda ei tee.

Pakun siiski puusalt mõned potentsiaalsed nišid. Agrodisain, mõtlen ilma naljata, siiralt agrokultuuriga suhestuvat ja seda valdkonda haipivat esteetikat, näiteks nagu agroseemnepakendid, vaesed mesilased, isejuhtivad traktorid. Meie tulevik sõltub sellest.

Culture-jam-agentuur – see puudub Eestis. Ehk siis agentuur, kelle missioon on realiseerida ühiskonna hüve tarvis avalike institutsioonide, aga ka surve- ja huvigruppide sätestatud prioriteete või neid lausa ise välja mõelda. Selle rahastamine on keeruline, kuid kattub nii mõnegi Euroopa Liidu projektiga.

Gallupi disainer – spetsialist, kes on spetsialiseerunud küsimustike koostamisele ja testimisele. See on interdistsiplinaarne töökoht ja vajab lisaks ka sotsioloogi haridust. Arvamusuuringud põhinevad suuresti binaarsel jah/ei loogikal, aga võimaluste väli on laiem.

Captcha disain – arvutid on nii targaks saanud et captcha’d vajavad tõeliselt loovaid lahendusi. Kes on proovinud pimeveebist midagi osta, see teab.

Politiseeritud disain – kasutada poliitiliste agendade edendamiseks uusi visuaalseid paradigmasid ning meemivõtteid.

Vestlusliidese kujundaja – paistab ilmselge, aga pealtnäha lihtne liides sisaldab palju komplekssust. Põhimõtteliselt reverse-prompt-engineer.

Uudissõnade kujundaja – disainer, kes on sõber kirjandusega, mõtleb keelele ning hoiab kätt pulsil.

Oled ka ise EKA graafilise disaini osakonnas õpetanud ning lõputöid juhendanud. Kas sinu visuaalne esteetika, stiil ja kujundusvõtted kanduvad automaatselt tudengitele edasi? Kas julgustad üliõpilasi otsima oma esteetikat või pigem kopeerima?

Kopeerimine ja omaenda esteetika leidmine ei ole vastuolus, vaid täiendavad teineteist, pelgalt kopeerima ei innusta aga kedagi. Tudengil on vaja millestki vaimustuda, midagi omavahel kombineerida ning kogemata, kobamisi enese­väljenduse suunas liikuda. Mul on kombeks õpilastele anda võimalikult huvitav alguspunkt ja lasta nad siis oma teed seiklema.

See on muidugi ideaalkujutis mu peas, tudengid võib-olla ütleksid, et dikteerin nii ainese kui ka esteetika, aga eks õppeprotsess olegi selline rollimäng, kus proovitakse erinevaid maske. Õnneks on meil üpris kirev kaader ja üliõpilane saab lõpuks narratiividest oma maailmapildi kokku panna, nii ma vähemalt loodan.

Ma ei tea ise ka, milline minu stiil on. Proovida julgelt kõikvõimalikke asju? Loomulikult on mul ühisnimetajad ja meetodid, nendest tugevaim ehk eelmainitud posthumanistlik prisma. Üksvahe mõtlesin, et minu käekirjas kohtuvad klubi-, galerii- ja korporatiivmaailm. Loodetavasti valmistan alateadlikult tudengeid ette nendes toime­tulekuks.

Graafilise disainerina oled kujundanud näituste graafikat, teinud raamatu­kujundusi ja ERSO kontserdiplakateid, plaadiümbriseid ja peoplakateid, välja töötanud ka Tallinna ühistranspordi brändingu ja infograafika. Teie tiim (Kristi Rummel, Brit Pavelson, Ronald Pihlapson, Norman Orro) on selle eest võitnud ka mitu mainekat auhinda: avaliku sektori kategoorias peaauhinna Design Management Europe Award (2012) ja „Cities for All – Tallinn for All“ peaauhinna (2011). Kuidas saab teha graafilise disainerina nii erinevaid projekte?

Olin pärast kooli lõpetamist vaimustuses infograafikast. Selles oli futuristlikku ja seksikat, aga ka teaduslikku.

Kandideerisime koolikaaslastega – Kristi, Brit, Ronald – ideekorjeprojektis „Cities for All“ ühistranspordi parendamise plaaniga. Meie trump oli selles, et suhtusime ülesandesse pragmaatiliselt, mitte idealistlikult: sellised ja sellised asjad saab kohe ära teha. Nii sadaski kätte unistuste töö – võimalus tõesti midagi ära teha. Lõime oma stuudio ja asusime välja töötama Tallinna ühistranspordi kogu taristu identiteeti ja infograafikat – bussid, trammid, trollid. Tegime tohutult tööd, mille tulemusel valmis 200 lehekülge parandusettepanekuid, mida hakkasime siis ka ükshaaval täide viima. Minu käe alt on tulnud näiteks sõiduvahendite eksterjöörid, sõidugraafikud ning Tallinna kaart.

Möödusid aastad ja aegamööda hakkas see ära väsitama, jälle samad koosolekud, ikka samad probleemid. Kui lisandusid ka teised infograafika kliendid, näiteks Tallinna Sadam, sai mulle selgeks, et infodisainer lahendab alati samu probleeme ning ka tulemused on enamasti umbes samad, sest infograafika peab olema üheselt mõistetav võimalikult suurele inimhulgale. Mulle ei meeldi ennast korrata ja seetõttu liikusin mängulisemate väljendus­viiside suunas, tegin teadliku otsuse kujundada just plakateid, millest ei saada aru.

Omaette teema on see, kuidas graafilisest disainist rääkida. Unistused totaalsest disainist on läbi ja probleemid on kuskil mujal. Klassikalist disainipraktikat nähakse isegi elevandina ruumis, mille võib võrdsustada sõnadega „kapitalismi võimaldaja“. Selle ilmestamiseks sobib ehk üks tuntud kriitilise disaini loosung: „There Is No Such Thing As Ethical Design Under Capitalism“ ehk „Kapitalismi tingimustes pole sellist asja nagu eetiline disain“. Selles valguses on kõik veidi kohmetud kujundused ja ennast-mitte-lugeda-laskvad plakatid sammuke õiges suunas. Koledisain on kapitalismi ja igasuguse õliselt rafineeritud mõtlemise antitees. Koledus on tööriist, millega halvemal juhul šokeeritakse vaatajat, aga parimal juhul sätestatakse nišš ja võimaldatakse uute ideede levik.

Kristjan Mändmaa, EKA graafilise disaini osakonna endine dotsent ja disainiteaduskonna endine dekaan, kirjutas hiljuti Facebookis, et „iga „jubekole“ ja „maisaaaru“ muutub varem või hiljem meinstriimiks ja imbub reklaamiagentuuride visuaalsesse tööriistakasti“. Vaadates, mis toimub rahvusvahelisel väljal, on näha, et selline esteetika on juba ammu kommertsmaailmas kasutusel. Meenuvad näiteks Jonathan Castro või Eric Hu koostöö Nikega või Kristýna Kulíková ja Sam Rolfesi koostöö Lady Gagaga. Rääkimata meinstriim-moegigandi Zara hilju­tisest Metaverse-kampaaniast ja kollektsioonist.

Täpselt nii see on. Muidugi võib vastu vaielda, kas on ikka hea, et nii juhtub. Võib ka öelda, mida kauem fenomen püsib „maisaaaru“ staadiumis, seda kasulikum on see alternatiivsele võrgustikule, kust see pärineb. Mida rohkem üks mõiste meediaruumis küllastub, seda väiksem on selle vahetusväärtus ning eristumisvõime. Sel põhjusel valin ise väga hoolikalt, kus ja millist esteetikat kasutan. Julgustan ka teisi vähemalt selle peale mõtlema.

Mida ütled julgustuseks noortele graafilistele disaineritele, kes alles oma erialast teed alustavad, omaenda esteetikat ja käekirja otsivad?

Kui tänapäeva ning eesootavaga kuidagi suhestuda, siis viskan õhku küsimuse: mida arvate, kumba on kergem tehis­ajuga automatiseerida, kas ruudustikul põhinevat modernistlikku disaini või tunnetuslikku eksperimentaalset graafikat? Kuna olen ise püüdnud mõnda disainiprotsessi automatiseerida, siis tean vastust – masinale meeldivad masinlikud printsiibid. See on midagi, mida tulevikule mõeldes kuklas hoida. Kuigi sisetunne ütleb, et selle kõige suurema kuldmuna viib endale koju inimene, kes oskab summutada välise müra ning sünteesib kaosest ja korrast uue hübriidi.

Indrek Sirkel on EKA doktorant ja nooremteadur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht