Édouard Louis’ metamorfoos õiglasema maailma teenistuses

Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“ on lugu klassivahedest ja töölisklassile osaks saavast ebaõiglusest.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Võib ju mõelda, et igast Eesti lapsest, kellel on vähegi tahet ja annet, saab suure ettevõtte tippjuht või peaminister. Tegelikult ei tihka paljud Eesti lapsed sellistest asjadest unistadagi. Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast.¹ Ebavõrdsust/ebaõiglust leiab ka hariduses: Eesti maapiirkonna õpilastel on sotsiaalmajanduslikult paremini kindlustatud linna eakaaslastega võrreldes keskmiselt kehvem haridustase ja väiksemad ootused haridustee jätkamise suhtes. Ebavõrdsus joonistub välja ka eesti ja vene keelt rääkivate õpilaste vahel.² Viimati, kui Eestis uuriti sotsiaalset mobiilsust, leiti, et inimeste võimalused oma sotsiaalset positsiooni parandada olid halvenenud. Selle uuringu järgi on varane hariduslik selektsioon ja rahalised piirangud koolieas ühed faktoritest, mis on takistanud inimestel ühest sotsiaalsest klassist teise liikuda³.

Liitun Hanna Linda Korbi lootuse-ootusega, et ka Eestis kirjutatakse tulevikus niisuguseid raamatuid nagu Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“.⁴ Kui aga keegi avaldakski samasuguse poliitiliselt motiveeritud autobiograafilise teose, siis kas see vapustaks meie inimesi samavõrra kui Louis’ raamatud on seda teinud prantslastega? Kas ka Eestis ütleks kirjastaja kirjanikule, et see, millest sa kirjutad, ei ole üldse usutav, sest niisugust vaesust ja viletsust ei ole meil siinmail juba ammu nähtud? Kas sellised isiklikud lood puudutaksid? Kas need paneksid tegutsema parema maailma nimel?

Pildikesi Eesti elust …

Minu hea sõber K. läks sügisel Ida-Virumaale eesti keelt õpetama. Mul oli selle üle väga hea meel, kuivõrd K. on üks lahedamaid inimesi, keda tean: ta räägib mitmeid keeli, on palju lugenud ja reisinud ning elanud põnevates kohtades üle ilma ja ta on kohutavalt tore jutuvestja. Mida rohkemat ühelt noorelt eesti keele õpetajalt oodata? Käisin aasta alguses K-l Ida-Virus külas ja tutvusin ühe tema õpilasega. Siis mõtlesin kahetsusega: vaene poiss, ta on terane, tubli ja armas ja tal on nii erakordne eesti keele õpetaja, aga kuna tema emakeel on vene keel ja teda on varem õpetanud kehvad keeleõpetajad (see on üks põhjustest, miks ta ei oska veel eesti keelt), siis ei tea, kas ta üldse saabki Eestis ülikooli edasi õppima minna … Kohe pärast gümnaasiumi ilmselt mitte. Aga võib-olla kunagi tulevikus siiski?

Minu hea sõber J. töötab koolis, kus õppetöö toimub lihtsustatud riikliku õppekava alusel. Kui lapsed lõpetavad selles koolis üheksanda klassi, siis ei saa nad tavalisse gümnaasiumi edasi õppima minna ning kutsekoolis on neil võimalik õppida vaid teatud erialasid. Ühiskond on need lapsed justkui maha kandnud ja korralikku õppetööd ei toimu ka selle lihtsustatud õppekava raames. Kes need lapsed on? Nii mitmedki on sattunud sinna kooli seetõttu, et nende vanemad on alkohoolikud ja kodune õhustik ei toeta nende õpikeskkonda ega vaimset tervist. Või ei ole neile lihtsalt olnud kättesaadav neile seadusega kuuluv vaimse tervise abi.

Minu hea sõber M. töötab ühes väikelinna koolis, kus klassid on suured ja õpetajad, nagu ikka, ülekoormatud. Töökaaslased on tegelikult toredad ja lapsed ka. Mõne aasta eest käis M-i klassis üks teismeline tüdruk, kes haises, kelle riided olid talle liiga suured ja keda seepärast kiusati. Tüdruk elas oma vanaemaga. M. andis talle mõned oma riided ja leppis tüdrukuga kokku, et reedeti too jätab oma mustad riided koolikappi, M. peseb need nädalavahetusel puhtaks ja paneb riided esmaspäeval diskreetselt sinna tagasi. Vanaemale see ei meeldinud ja sellest tuli M-ile suur pahandus kaela.

Kas need lood rabavad sind, lugeja? Olen muutnud vaid üksikuid detaile, et mu sõbrad ei oleks äratuntavad. Kas oled kirjeldatud lastega kokku puutunud? Kas oled neile tuge pakkunud, nende heaolu eest seisnud? Loodan, et need lood ei üllata kedagi.

Kuuldes, et Édouard Louis’ esimene, talle kuulsuse toonud raamat „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ šokeeris oma toore vaesuse kujutamisega prantsuse eliiti, paistis see mulle vägagi ebausutav. Kuidas on võimalik, et inimesed ei ole näinud vaesust, et nad ei tea, milline näeb vaesus välja, et nad ei usu, et nende riigis on vaesust? Ma ei tohiks siiski imestada: Pariisi rikkad, kuulsad ja kultuursed inimesed elavad vaestest ja harimatutest palju rohkem eraldatud elu kui Eesti omad. Praegu Tartus Ülejõel elades mõistan, et isegi mu varasem Karlova-elu möödus tegelikult endasuguste hipsterlike inimeste keskel, majanduslikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest eemal. Ma ei kohanud Karlovas elule alla jäänud inimesi, kes sõidavad varahommikul bussiga nr 4 kodutute varjupaigast eiteakuhu. Nüüd näen neid lausa koduaknast iga päev ja mõtlen, kuidas on võimalik, et ma neid varem ei märganud.

Elu (näite)mäng

Édouard Louis käsitleb oma raamatutes nooruspõlve viletsust ja vaesust. Kui „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ on kirjutatud pealt kahekümneselt, siis „Muutuda: meetod“ pea kolmekümneselt – aines on sama, aga lood erinevad. See ei tähenda, et Louis valetab lugejale: tema autofiktiivne lähenemine kirjandusele ilmestab seda, et ühest ja samast juhtunust võibki eri eluperioodil jutustada erisuguseid lugusid. Eks peegelda need lood seda, kelleks oleme vahepeal kujunenud, aga ka seda, missugused on meie eesmärgid, seda nii heas kui ka halvas.

„Muutuda: meetod“ mõjub kui kellegi päevikust välja rebitud esimene sisse­kanne. See ei ole küpse ja elu­kogenud Louis’ refleksioon, vaid talle osaks saanud ebaõigluse visandlik testament, poliitiline manifest, kuidas asjad maailmas olema ei peaks. Niisuguse tahumatuse või pinnapealsuse tõttu jääb Louis raamatutegelasena kaugeks. Louis kirjeldab, kuidas Eddy Bellegueule’ist (tõlkes Eddy Ilusmolu) sai Édouard Louis, õigesti kahvlit ja nuga käes hoidev, tagasihoidlikult naeratav ja suu kinni naerev, õigesti mõtlev ja õiget erakonda valiv inimene, seega tubli õpilane, andunud sõber, leplik armuke, edukas kirjanik. Kuid raamatu lõpuni püsib mulje, et Louis näitleb. Ta jääb otsekui mängima tegelast, kellel on võimalik oma töölisklassipäritolu trotsides kõrgemasse klassi tõusta, ent ei tema ega lugeja ole veendunud, et selle muutuse läbimisel on temast saanud küpsem või vähemalt õnnelikum ja tasakaalukam inimene.

Louis on loonud persona, kellena elule vastu astuda. Lapsepõlves kogetud ebaõiglust – või vägivalda, nagu seda nimetab Louis –, ei raputa inimene niisama lihtsalt maha. Louis analüüsib obsessiivselt iseennast ja ilmselt seetõttu mõjuvad kõik teised tegelased karikatuurselt: nad ei ole hingestatud inimesed, vaid tema loo kõrvaltegelased, kelle tegemised ja vaimuelu ei vaja sügavamat mõtestamist või avamist. Näib, et Louis on teadlik sellest, et ta on olnud lähedane inimestega vaid senikaua, kuni nad on aidanud tal klassiredelil edasi liikuda, ja siis, kui nad enam seda eesmärki teenida ei aita, on ta nad maha jätnud ja eluga edasi liikunud, et uuest klassist uusi inimesi otsida. Tahtmine vaesusest võimalikult kaugele saada on lihtsalt niivõrd suur. Ja tegelikult ka täitsa mõistetav. Louis kirjutab: „Minu elu lugu koosneb reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi minna“ (lk 160).

Louis igatseb taga aega, mil ta ei mänginud teadlikult kedagi ning koges lõhnu ja inimesi enda ümber vahetumalt, heatahtlikumalt. Samal ajal mõistab ta, et tagasitee sellesse naiivsesse lapsekogemusse ei ole võimalik. Ta mõistab, et kõik sotsiaalsed rollid on õpitavad. Elena, Louis’ teismeea parim sõber, õppis oma vanematelt kõrgemale keskklassile omast käitumist ja olekut. Kuivõrd Louis õppis seda aga Elenalt ja mitte oma vanematelt, kaasnes omandatavaga tema puhul suurem teadlikkus: roll on õpitav ja mitte loomuand. See teadlikkus ilmselt sundiski teda kandma omamoodi maski ning vältima suhetes haavatavat olekut (kuigi, eks kirjanduse kaudu on ta haavatav ju olnud ka).

Louis võib mõistagi jätkata samal trajektooril: üksildust trotsides kuulsust ja kiitust taga ajada, aina otsida kinnitust, et ta päriselt kuulubki uude klassi. Ta võib aga püüda persona ka maha raputada – lootuses, et ehk võtab keegi ta omaks tema endana ja pakub Louis’le lähedust, mida ta ju nii väga igatseb. Üks on kindel: mäng on osa sellest, kelleks Louis on kujunenud, sellest, kes ta nüüd on. Lõppude lõpuks tegi ta ju sama, mida kõik teisedki. Teda eristab teistest lihtsalt teadlikkus sellest mängust.

Kirjandus kui maailma muutmise vahend

Louis on intellektuaalselt aus ega varja vasakpoolset ideoloogiat, mille ta on omaks võtnud ning mis teda kannustab ja tema loomingut raamistab. Louis’ eesmärk on poliitiline: ta kirjutab lootuses, et tema kirjandus võimestab rõhutuid ja vasakpoolseid võitlema õiglasema maailma eest. Ta kirjutab raamatuid, mis võiksid saada relvaks teistele.⁵ Kuna lugu on lakooniline ega ava liialt (kõrval)tegelaste sisemaailma, on jutustuses esikohal Louis’ vaesusest põgenemise lugu, vägivallaga toimetuleku lugu. Siin peitubki võti mõistmaks, milline on Louis’ meelest probleemi lahendus: vaesuse vastu ei aita pelgalt vaeste võimestamine, vaid tuleb muuta ühiskonnakorraldust.

Ma ei tahaks olla Louis’ (vähemalt mitte tema kui raamatutegelase) lähedane sõber, küll aga võitleksin hea meelega kamraadina temaga (kui kirjanikuga) koos maailmas valitseva ebaõigluse vastu … Kõigi maade rõhutud ja rõhututega solidaarsed, ühinege meiega!

1 Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kasvas kaks ja pool korda. – Statistikaamet 10. XI 2023. https://www.stat.ee/et/uudised/absoluutses-vaesuses-elavate-inimeste-arv-kasvas-kaks-ja-pool-korda

2 Vaimse tervise ja hariduse valdkonna probleemid ning lahendused. Lõpparuanne. Mõttekoda Praxis, 2023. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2023/08/Vaimse-tervise-ja-hariduse-valdkonna-probleemid-ning-lahendused.-lopparuanne.pdf

3 Social mobility in the EU. Research report. Eurofound, Publications Office of the European Union, 2017. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/11/Social-mobility-in-the-EU-2017.pdf; Vt ka Sotsiaalne mobiilsus Euroopa Liidus. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/11/Sotsiaalne-mobiilsus-Euroopa-Liidus.pdf

4 Hanna Linda Korp, Kirjandus ja tegelikkus. – Sirp 3. V 2024.

5 Tobias Grey, Edouard Louis and how the French police stole his story. – The Sydney Morning Herald 15. VII 2018. https://www.smh.com.au/entertainment/books/edouard-louis-and-how-the-french-police-stole-his-story-20180709-h12gew.html