Pealelend. Gert Põrk ja Johannes Lõhmus

Lühifilmide festivali „Valga Hot Shorts“ korraldajad

28. – 30. juunini toimub Valgas esmakordselt lühifilmide festival „Valga Hot Shorts“. Miks just Valga ja miks just lühifilmid?

Gert Põrk: Läksime endale teadmata põhjustel paar aastat tagasi Valka, kus selgus, et tegemist on omanäolise linnaga, kus on ägedat linnaruumi, mõnusaid ujumiskohti ja head vaibi. Juba siis hakkas idanema mõte, et tõmmata käima üks parajalt alternatiivne, enda maitse järgi ja avatud südamega filmifestival. Keskendume lühifilmidele kui filmikunsti vormile, mis ei ole Eestis piisavalt tähelepanu saanud. Oma kompaktsuse tõttu võimaldab formaat esile tõsta suurel hulgal sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulisi teemasid mitme külje pealt, nii et iga osaleja tunneb end festivalil teretulnuna.

„Valga Hot Shorts“ on seotud ka Euroopa kultuuripealinna Tartu programmiga. Mis moel ja mis määral?

Johannes Lõhmus: „Valga Hot Shorts“ (VHS) on „Tartu 2024“ põhiprogrammi „Omapära ja Euroopa“ osa. See andis meile tõuke tuua pisikese piirilinna kultuuriellu maailma lühifilmide paremik. Ka meie programm lähtub „Tartu 2024“ suurest ideest ehk peame oma festivali põhiprogrammiga samuti silmas ellujäämise kunste, aga otsides neid väärtusi, mida elus oluliseks peame. See oli hea alguspunkt, et hakata maailma põnevamate filmifestivalide programmist nende väärtustega haakuvaid lühifilme valima ning proovida need siinsete filmitegijate töödega kokku sobitada.

Mida filmide või programmide hulgast ise eraldi esile tõstate?

Põrk: Kuna kogu programmi keskne ülesanne on suunata vaataja inimlikkust lahti mõtestama, siis usun, et kõiki festivalikülastajaid võiks puudutada Dian Weysi äärmiselt humaanne lühifilm „Bomšik“ („Bergie“, 2022). Lisaks on kindlasti meil kõigil õppida toredast filmist „Tukkujate paradiis“¹ – film unest ja magamisest kui vastupanu viisist, mis võib päästa meie maailma.

Lõhmus: Iga programm on kokku pandud žanre ja emotsioone omavahel miksides nii, et loodetavasti saab üllatuda, natuke hirmu tunda, rohkem naerda ja olla kaasatud lugudesse, mis leiavad aset Läänemere äärest kuni Manila tänavateni. Kindlasti julgustan tulema vaatama programmi „Okei on olla kurb“, kus filmid on lühifilmide kohta üsna pikad, aga emotsionaalne laeng laveerib mõnusalt tragikoomilisuse piiri peal. Seda eriti 1971. aastal Lääne-Berliinis tehtud filmis „Naistele“², kus naiskassiiride kollektiiv otsustab supermarketi bossi ebaõiglusele vastu astuda ülimalt melodramaatilises ja humoorikas vormis. Samuti tasub otsida programmist välja kõik Poola, Brasiilia, Hispaania ja Aasiaga või naaberriikidega seotud filmid. Festivalil leiab aset ka Eesti filmiklassikasse kuuluva „Karikakramängu“³ lühifilmide restaureeritud koopia esilinastus.

Kus te Valgas filme näitate ja kas lisaks seanssidele on ka muid üritusi või ettevõtmisi?

Põrk: Festivali kese asub Valga kultuurikeskuse kinos Säde, mis on juuni lõpus VHSi valduses, et luua keskkond, mis toetab dialoogi astumist ning kogemuste jagamist. Kuid see ei ole pelgalt filmifestival, vaid laiemalt festival Valgas. Tahame, et inimesed kogeksid seda linna, kust tavaliselt lihtsalt läbi sõidetakse, ja avastaksid selle eriskummalise piirilinna võlu. Käia saab näiteks linnasaunas, Varese residentuuri näitusel, festivalipidudel huvitavates Valga nurkades ja loomulikult ka meie armsas naaberriigis asuvas Valkas!

Üks festivali eesmärk on tekitada Valga noortes huvi filmitegemise võimaluste vastu. Seetõttu toimub ka enne festivali algust koostöös Briti Nõukogu ja MTÜ FUFFiga noortele kolmepäevane filmitegemise töötuba, mille käigus loodud teoseid näeb festivali teise päeva esimesel seansil.

Miks peaks inimene tulema Eestimaa kaugeimasse nurka Valka, et vaadata lühifilme?

Põrk: Sest mugavus ja argisus tapavad ja lühiformaat pakub meeletult mängulisi avastamisvõimalusi oma žanride virvarri ja globaalse piiritusega. Lisaks süvalõuna järvedes ujumine, viimased head kaltsukad Eestimaal, vana kooli baarid ning elu kahe sõbraliku naaberriigi piiri peal! Millal sa viimati Valgas käisid?

1 „Powernapper’s Paradise“, Samir Arabzadeh, 2022.

2 „Für Frauen, 1. Kapitel“, Cristina Perincioli, 1971.

3 „Karikakramäng“, Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Peeter Simm, 1977.