Eneseaktsepteerimise presenteerimine

Lavastuses „4avastajaDraamat“ käsitletakse kunstnikuks kasvamise teekonda, uuritakse suhet publiku, ühiskonna ja teatri traditsioonidega.

KARIN ALLIK, LIISI AIBEL

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „4avastajaDraamat“, autorid, lavastajad ja etendajad Alissija-Elisabet Jevtjukova, Anna Laura Alamets, Eliise Künnis ja Sebastian Talmar, lavastusdramaturg Isabel Laiapea, valguskujundajad Siim Reispass ja Mairon Tovstsik, juhendaja Ruslan Stepanov. Esietendus 30. X 2022
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia Mustas saalis.

4. juunil lõpetas oma lavatee TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja eriala viimase kursuse tudengite teos „4avastajaDraamat“, mille autorid, lavastajad ja etendajad on Alissija-Elisabet Jevtjukova, Anna Laura Alamets, Eliise Künnis ja Sebastian Talmar. Kuivõrd autorid on oma lava(staja)tee alguses, väärib küsimist: mida ütleb noorte kunstnike ühine diplomilavastus nende kui lavastajate kohta?

Lavastuse tutvustuse põhjal käsitletakse teoses kunstnikuks kasvamise teekonda, uuritakse suhet publikuga, ühiskonna ja teatri traditsioonidega. Tõepoolest, suuresti on tegu nelja alustava lavastaja-etenduskunstniku eneserefleksiooniga, milles peegelduvad nende seisukohad eelmainitud teemadel. Puudub fiktsionaalne maailm, väljamõeldud tegelased – kogu lavastus ongi üles ehitatud ainult autorite isikule ja kogemusele. Sestap saab esimeste iseloomustavate märksõnadena noorte lavastajate puhul välja tuua isiklikkuse ja autentsuse.

Võib loomulikult arutleda, kas see omadus iseloomustab puhtalt lavastajate eelistusi või pärineb noori autoreid ümbritsevast teatrikeskkonnast, kus representatsioon aegamisi taandubki ning võimust võtab autentsuse otsing. Seejuures oleks vägivaldne neid kaht teineteisest täielikult eristada – ilmselgelt on ümbritsev teatrielu jätnud kooli lõpetavate lavastajate käekirjale oma tugeva jälje. Nii ei saa autentsuse taotlemist lavastuses pidada ka ainuüksi suundumuse järgmiseks, vaid autorite vastuvõtlikkuseks välistele mõjutajatele.

Jevtjukova, Alamets, Künnis ja Talmar on oma autentsuse püüdluses igatahes edukad. Nad võtavad lavale astudes küll argisest erineva oleku ja asuvad mõnevõrra iseennast taasesitama (sest sellest ongi pea võimatu pääseda), kuid mõjuvad seejuures siira ja usutavana.

Lavastuse selgroog moodustub lavastajate kümnetest või suisa sadadest küsimustest, mis koolist maailma astumise teelahkmel seistes vastust ootavad. Eksimishirm ja püüd leida tasakaal omaenda ambitsioonide ja valdkonna ootuste vahel läbib niidina kogu pooleteisttunnist rännakut.

„Kui mitu korda on lubatud eksida enne seda, kui kedagi enam ei huvita, mis ma lavastajana teen,“ küsib Talmar. Jah, konkurentsitihedas teatrimaailmas puudutab see küsimus kõiki loojaid. Eksimisruum tuleb välja teenida, kui kalgilt see ka ei kõlaks. Seega, kuidas jõuda kunstnikuna oma karjääris punkti, mil läbikukkumine on (taas?) lubatud ja hakatakse nentima, et isegi kui lavastus pole kõige paremini õnnestunud, on seda siiski huvitav vaadata, sest ka vigades – kui need on kirega tehtud – on oma vaimustav võlu.

Sellele teekonnale üks lihtne mõte kaasa: „4avastajaDraamat“ suurim nõrkus on selle pealkiri, mis publikut rohkem peletab kui tõmbab. Kiirpilgul ei ole nimelt võimalik pealkirja välja lugeda, mistõttu ei jää see ka meelde. Kujutame aga ette olukorda, kus skrollime Facebookis uudisvoogu või möödume tänaval plakatiseinast ning registreerime infot vaid vilksamisi, isegi alateadlikult. Saadud infot hiljem oma peas taastades ja sorteerides meenuvad eeskätt atraktiivsemad märksõnad, aga esmapilgul loetamatud sõna(ühendi)d – mida „4avastajaDraamat“ meie hinnangul on – kipuvad mälust kaduma. Pealegi ei kajasta pealkiri lavastuse sisu ja vormi, millest võib potentsiaalne vaataja teha järelduse: pealkiri on arusaamatu, küllap siis lavastus ka.

Nähtud etendus tõestab õnneks vastupidist. Õhtu tuumakaim osa moodustub neljast soolost, mis annavad igale lavastajale-lavalolijale võimaluse oma käekirja ja mõttemaailma demonstreerida. Esimesena saab sõna Alamets, kelle soolot ei taibanudki kohe soolona käsitleda. Üleminek Alametsa etteaste ja eelneva ühise stseeni vahel on nii sujuv, et alles järgmise soolo alates jõuab kohale mõistmine: ahhaa, igaüks saab oma stseeni! Nõnda vajuvad lavastuse tervikus tagaplaanile Alametsa mõtted argitegevuste käsitlemisest kunstina või ebakindlusest lavastajakarjääris – mis siis, et need on lausutud samaväärse siirusega nagu ülejäänud etendajate monoloogidki.

Jevtjukova soolo algab kebjakate jalgadega plasttoolil tasakaalu otsimisega –
imeline metafoor eespool nimetatud kunstnikupositsiooni leidmisele –, mis kuidagi õnnestuda ei taha. Publik elab talle hinge kinni hoides kaasa, olles veendunud, et ühel hetkel peab see ju ometi õnnestuma, kuid parimatest püüdlustest hoolimata jääb tulemus saavutamata. Edasi annab Jevtjukova ohjad vaatajate kätte ning palub ennast lavastama hakata. Olukord on mänguline ja ootamatu, ehkki saalist antavad ettepanekud ei mõju kuigi inspireerivalt (räppides oma lemmikluuletuse esitamine, mõned füüsilist pingutust nõudvad proovilepanekud jne).

Talmar esitleb oma andekust visuaalse ja poeetilise sidumisel, luues lavale valgusinstallatsiooni, mille keskmes on veinipokaal representeerimaks peenetundelisust, õrnust ja vastutustunnet, mida maailmas nii väga napib. Seejuures liigub Talmar oma soologa neljast lavastajast kõige abstraktsemale tasandile, otsides üldistusi pigem kogu nüüdiskunsti ja elutunnetuse kui iseenda kunstnikuks kasvamise kohta.

Viimasena soleeriv Künnis pakub talle niisiis suurepärast kontrasti, kui asub ennast pikalt ja põhjalikult analüüsima, ning seda mitte ainult kunstnikuna. Künnis struktureerib oma monoloogi prinditud piltidega, millest igaüks juhatab lavastajale olulise mõtte või kogemuse juurde – ühte tervikusse mahuvad nõnda näiteks mälestus ebaõnnestunud Tinderi-kohtingust ja mõtisklus originaalsuse võimalikkusest kunstis. Künnise juttu võiks pidada laialivalguvaks, kui kõiki tema ideid ei ühendaks katse aktsepteerida ennast sellisena, nagu ollakse.

Arvestades lavastuse viimast stseeni laieneb too katse ülejäänud lavastajatelegi. Seltskond saab laval jälle kokku, seljas uued kostüümid – näib, justkui oleks igaüks selga tõmmanud oma lemmikriided –, ning hakkab ennastunustavalt tantsima. Tõsi küll, stseen mõjub terviku seisukohalt pisut klišeeliku ja pealiskaudsena, kuid annab siiski edasi lavastuse mõtet. Improviseeritud tantsimises peegeldub teatav vabanemine ja loobumine valehäbist, ebakindlusest, kõhklusest. Hoolimata lavastuse vältel kõlanud muredest väljendab „4avastajaDraamat“ happy end autorite elutähtsat optimismi, ilma milleta pole mõtet uue tulijana teatrimaailma astudagi.