Üksindus klassi ees

Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.

MADIS KOLK

Rakvere teatri „Klassis“, autorid Iseult Golden ja David Horan, tõlkija Mario Pulver, lavastaja Elina Pähklimägi, kunstnik Marion Undusk ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Imre Õunapuu, Jaune Kimmel ja Rainer Elhi. Esietendus 13. X Rakvere teatri väikeses majas.

Elina Pähklimägi on Rakvere teatris lavale toonud puudutava ja liigutava loo õpiraskustega lastest, nende vanematest ning õpetajast, kes peab hakkama saama keerulise suhterägastiku kõigi osalistega.

Iirlaste Iseult Goldeni ja David Horani näidend on kirjutatud ja ka lavale seatud võrdlemisi nappide vahenditega: kogu tegevus toimub klassiruumis ja viit tegelast kehastab kolm näitlejat: Rainer Elhi kanda on nii probleemi käivitaja, üheksa-aastase Jayden Costello kui ka tema isa Briani roll, Jaune Kimmel mängib nii Jaydeni ema Donnat kui ka Jaydeni järeleaitamistunni õpingukaaslast Kayliet.

Kui sellises tegelasstruktuuris võib aimata mingit taotluslikku süsteemi või mustrit, siis õpetajal pole võimalik oma vastutust ühegi paralleelrolliga jagada: Ray McCafferty peab Imre Õunapuu kehastuses lahendama nii õpilaste kui ka nende vanemate probleeme, seda ka kooli juhtkonna ning politsei ees. Selles mõttes on lavastuse esteetika näidendiga justkui kongeniaalne, võiks lausa öelda, et funktsionaalne: keskmes on lugu ja inimsuhted ning ei kujundi- ega rolliloomes taotleta kunsti kunsti pärast.

Kuna aga mõnes mõttes tehakse seda lavastuse turunduses, sunnib see ka lavastust ennast nõudlikuma pilguga vaatama. Ühelt poolt kriitilisemalt – et miks üks või teine väljahõigatud tasand laval ikkagi ei kajastu –, kuid teisalt ka suurema avastamirõõmuga näidendi suhtes: esmapilgul üsna steriilne tekst võib peita siiski ka võimalusi, mis kõnealuse režiikontseptsiooni sisse ei mahtunud.

Ma ei hakka siinkohal eraldi viitama kõigile lavastusega kaasnenud ajakirjandustekstidele, huviline lugeja leiab nende lingid Rakvere teatri põhjalikult kodulehelt. Ja ega ma arvagi, et lavastuse kohati desinformeerivas eelreklaamis on süüdi teatri enda turundusosakond. Lavastus oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätabki igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks ning nõnda ei saa ka lavastajale ja trupile süüks panna eri intervjuudest ja telesaadetest saadetud signaale, millest võis välja lugeda erisuguseid traumade põhjusi, kiusamisest koolisüsteemini.

Tõele au andes, lavastaja ühes inter­vjuus siiski ka möönab, et tema enda koolikogemus ei kattu otseselt näidendis kujutatuga, kuid kuna see kõik ometi välja käiakse, paneb selle puudumine laval otsima esmajoones nõrkusi näidendist. Kaasa aitab informatiivne kavaleht, mis loetleb õpetajale aktuaalseid probleeme, millega tuleb iga päev tegelda alates laste hariduslikest erivajadustest ja üha rohkem diagnoositavatest psüühikahäiretest kuni lapsevanemate ja koduste probleemideni välja.

Ometi näib, et ka näidend ise ei ole otseselt kriitiline kooli kui institutsiooni suhtes: saame küll teada, et Donna enda haridusliku erivajaduse käsitlus temaaegses koolisüsteemis (Brian ja Donna käisid samas koolis, kus nüüd Jaydengi, ning tegelikult mitte kuigi ammu, näidenditekstist selgub, et nad on umbes 30aastased) on jätnud jälje ning sunnib eelarvamusega suhtuma ka õpetaja McCafferty ettepanekutesse Jaydeni aitamise osas, kuid see ei paista olevat tegelaste dramaturgiline põhiprobleem.

Kool, mida näidendis ja lavastuses esindab justkui ainuisikuliselt Ray McCafferty, on soe ja toetav. Ka lapsed, Jayden ja Kaylie ise, võtavad olukorda üsna kergelt. Vähemalt mängivad Elhi ja Kimmel selle võrdlemisi kompleksivabaks: mõningad nääklused ja pedagoogilised tagasilöögid on paratamatud, kuid need ei näi olevat traumaatilised. Oma traumad tahavad laste ellu tuua hoopis lapsevanemad ning nende traumade alged ei pärine enam koolist.

Nagu juba öeldud, on näidend kirjutatud üsna sirgjooneliselt ja teemakeskselt ning seda ei komplitseerita ülemääraste aja-, ruumi- ja kujundimängudega. Sündmused jäävad umbes kümne päeva sisse ning laval näidatakse neid lootusrikkast alguspunktist dramaatilise lõpp-punktini, Briani ja Donna enda päritolust oluliselt aimu andmata.

Väike mäng ajaga võimaldab aga seda, et lapsevanemate paaritunnine kohtumine on tükeldatud ning vaheldumisi põimitud laste kümmekonna päeva jooksul toimunud lisatundidega, mõlemat rollipaari kehastamas samad näitlejad. Need ümberkehastumised on võrdlemisi täpsed, rõhutatud väheste väliste vahenditega ning asjaolu, et need ei süüvi ehk kuigi sügavuti eri põlvkondade eristamisse, püüabki tõenäoliselt sisendada taju, et kõik siin elus kordub ning selles on esmavastutaja lapsevanem, mitte kool: Briani ja Donna emotsiooniküllane kohtumine õpetajaga saab ju vähemalt sama palju lavaaega kui laste elu.

Kuna selles müütilist laadi kordumismustris läheb aga kaotsi see põlvkondlik erinevus, kus eelmine generatsioon kipub noorte erivajaduste diagnoose tõlgendama koolipoolse sekkumise ja solvanguna, vajanuks see ehk ka lavastuses mingit kujundlikku tajuvastet vihjatud ajahüpetele. Või siis kinnitabki selle tegematajätmine autori(te) sõnumit, et see lavastus ei tegele niivõrd kooli kui koduga?

Näiliselt realistlikku olukorda nihestab ja kummastab asjaolu, et ehkki sealses koolis ei tohi õpetaja jääda alaealise õpilasega kahekesi klassiruumi, toimub sedalaadi kohtumine lapsevanematega üksnes õpetajaga, kes küsib blanketile allkirja ka kasvatuspsühholoogi konsultatsiooniks. Kuigi ka Eesti haridussüsteemis ei ole õpetaja siin enam nii üksi ning Rajaleidja ja HEV-õppeks on tarvis kaalukamat institutsionaalset vahendamist, jääb õpetaja lapsevanema silmis ikkagi vastutama. Näidendis ja lavastuses ongi õpetaja õlule pandud raske koorem ja ilmselt pole siin põhjuseks nii suur koolisüsteemide erinevus kui soov näidata just õpetajarolli üksildust mõneti nihestatult kujundlikuna. Seda aga lavastaja esile tuua ei aita.

Imre Õunapuu soe ja empaatiline Ray McCafferty põhjendab üksüheses lavasuhtes õpilaste ning lapsevanematega ära eespool oletatud lavakontseptsiooni, kuid näib, et just tema tegelaskuju varjab enim saladusi, mille laval lahti mängimiseks vajanuks ta ehk enamatki režiilist tuge. Saame teada, et ta enda peresuhted on üsna kurbadel põhjustel katki. Samuti ei ole Brian sugugi esimene agressiivne lapsevanem tema pedagoogikarjääris: meile küll ei räägita, miks Ray lahkus High Parkist (ja kas see on põhjus tema erakordseks agaruseks aidata hariduslike erivajadustega lapsi), kuid soovides toetada näiteks Muldowney perekonda, ületas ta juba kogemata talle lubatud piire ning sama on kerge juhtuma ka Brianiga, ehkki on selge, kumb olukorra provotseeris. Õunapuu on õpetajana veenev ja sümpaatne, kuid see, kuidas ta Jaydeni vanemaid anub, et need intsidendile ametlikku käiku ei annaks, nõuaks justkui mingit psühholoogilist või kujundlikku lisapõhjendust, mida Pähklimäe askeetlik lavakeel ei võimalda.

Hiljutises ERRi „Esimeses stuudios“ õpetajate palgavaidluse üle väideldes suutis Jürgen Ligi, ilmselt tahtmatult, teema absurdi väänata, nimetades seda „õpetajaameti stigmatiseerimiseks“, mis õpetajaameti populaarsuse kasvule kuidagi kaasa ei aitavat. Jah, Imre Õunapuu mõjub nagu läbinisti positiivne õpetaja Laur, kuid tänapäeval, kus see talle enam täit autoriteeti ei taga, tahtnuks tema tegelaskujus näha mingit absurdi­vinti. Just teatrilavale tõstetuna, sest kõik muu „Klassis“ olgugi pigem usutav, mitte üle mängitud, kuid McCafferty positsioon ei tohiks olla usutav enesestmõistetavuse tähenduses. Tema seadusepiiri ületamisi mõlemal eelmainitud juhul kujutan ette toimumas umbes nii, nagu näiteks Ricky Gervais oma tegelasi alati äpardumas näitab, olgugi parimate kavatsustega. Ka lavavõitluses Brianiga seisneb Ray roll ju vaid selles, et temast sõltumatult käivitunud vägivallaakt n-ö ära vormistada, ei enamat.

Ometi on lavastuse realismimäära huvides vajalik, et Kimmel ja Elhi olmepsühholoogilisi raame ei ületaks. Ent kuigi sellele kõigele järgnenu, mis Ray ka sellest koolist ning omaenda elumurede eest pagema paneb, on inimlikult mõistetav ja vägagi äratuntav, tuleks siin lasta selle pühendunud pedagoogi missiooni pisut absurdsena paista, et seda ei peaks tegema poliitikud ja lapsevanemad.