Vabastav nutt

Liina Triškina-Vanhatalo: „Filmide ja seriaalide kaudu teame väga hästi, milline on elu Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, ka kaugemates riikides, aga milline näeks kinolinal välja meie enda elu?“

Kaspar Viilup

Mäletan hästi, kui nägin 2018. aastal Liina Triškina-Vanhatalo debüütfilmi „Võta või jäta“. Õigemini mäletan minišokki, et Eestis on võimalik teha ka tänapäevadraamat. Nüüd, kuus aastat hiljem on ta uue filmiga „Emalõvi“ peagi vaatajate ette tulemas ning minišokist võib sel korral kasvada välja täiemahuline ehmatus, sest sotsiaaldraama asemel katsetab ta ka põneviku- ja trillerimotiividega.

Kui „Emalõvi“ viib meid tumedusse mattunud Tallinna, siis intervjuu Liina Triškina-Vanhataloga on sellele täielik kontrast: istume tema Kalamaja kodu hoovis õunapuu all, lapsed silkavad õues ringi ja hilissuvi ei näita lõppemise märke. Aga me ei jäänud päikese kätte peesitama, vaid rääkisime ka nutmisest, rööprähklemisest ja muidugi rahast.

Sinu täispikk debüüt valmis 2018. aastal, teine film „Emalõvi“ on kohe vaatajate ette jõudmas. Kas sind kui režissööri rõõmustab sellise pika teekonna lõpp või paneb muretsema: mis saab edasi?

Mõlemat. Loomulikult on hea, kui miski saab valmis ja jõuab lõpuks rahva ette, see on siililegi selge. Mul otsest muret, mis edasi saab, ei ole. Ma ei ütleks, et see tunne on mure, sest kogu aeg mõtlen, mis edasi saab. Enam-vähem tean ka, mis edasi saab, küsimus on rohkem selles, kuidas edasi saab.

Ehk siis uus projekt ei ole veel stsenaariumi- ja arendustoetuse voorust raha saanud?

Mul on üks projekt juba ammu stsenaariumi toetusvoorus olnud, aga siis tekkisid mul selle ideega seoses kahtlused. Olin taotluse sisse andnud juba siis, kui „Emalõvi“ veel valmis polnud ja kui see lõpuks valmis sai, oli kahtlus, et uus lugu pole võib-olla see, mida ma järgmisena teha tahan.

Režissööriks olemise juures ongi keeruline, et kui üritada mitut palli korraga õhus hoida, mida justkui peaks tegema ja tahakski teha, võib kaasneda ka see, et kui tuleb õhku visatud pall lõpuks kinni püüda, olen ise hoopis teises kohas.

Aga praegu mul on üks uus idee ja ma olen väga heas mõttes ärevil.

„Emalõviga“ ei läinud ka nii kergelt, keset koroonaaega saite eitava rahastusvastuse. Kuidas see protsessi mõjutas?

Tagantjärele võib öelda, et mõjutas positiivses suunas. Lugu vajas veel ühte ringi ümbermõtestamist, mida muidu ei oleks võib-olla juhtunud.

Kui palju „Emalõvi“ selle tõttu muutus?

Väga palju.

Milline oli kuueaastane periood kahe filmi vahel? „Emalõvi“ stsenaariumi hakkasid vist kohe pärast „Võta või jätat“ kirjutama.

Tegelikult kohe ei hakanud. Ma olin pärast „Võta või jätat“ tükk aega suures segaduses, käisin mööda festivale ja vaatasin filme. Siis tekkis mul küll küsimus, milliseid filme peaksin või ei peaks tegema.

Ja kas sa jõudsid vastuseni, milliseid peaks?

(Pikk mõttepaus.) Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga minul oli: arvasin pärast „Võta või jätat“, et teen järgmiseks midagi kardinaalselt muud. Kui kolleege vaadata, siis see on üpris tavaline. Jõudsin igasugustesse kosmostesse oma mõtetega, aga lõpuks ei kujutanud end ikkagi ette tegemas kõiki neid muid asju ja jõudsin ringiga tagasi.

Mida sa peas välistama hakkasid? Komöödiat? Õudust?

Kuigi väga tahaksin komöödiat teha, ei ole ma selleks valmis. Head komöödiad on kõige keerulisemad ja halba komöödiat ei taha ju keegi teha. Ei noh, keegi kindlasti tahab, aga mina ei taha. Komöödia on meistrite žanr.

Minu meelest on huvitav, et sa mõjud tänapäevadraamadega revolutsionääri või vähemalt omamoodi üksiklasena. Eestis ei tee peaaegu keegi teine tänapäevadraamat. Miks sina tahad ja teised mitte?

Mina olen kaasaegse draama suhtes täiesti kirglik. See on minu teema. Mulle endale meeldib vaadata neid igalt poolt maailmast, nii lihtsaid sotsiaaldraamasid kui ka suurema või väiksema kiiksuga asju. Mulle lihtsalt meeldib.

Meeldib mõtestada meie kaasaega läbi filmikunsti. Filmide ja seriaalide kaudu teame väga hästi, milline on elu Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, ka kaugemates riikides, aga milline näeks kinolinal välja meie enda elu? Just nimelt kinolinal, mitte õhtustes uudistes, ütleme siis – läbi kinematograafilise läätse. Millised võiksid välja näha meie inimesed, keel ja keskkond, tempod, ilma et see oleks sotsiaalporno. Ilma et näidataks ühiskonnas kõige alumisel või kõige ülemisel pulgal olijaid. Ilma et seal oleks mingit geograafilist, rahalist või esteetilist eksootikat, vaid lihtsalt see, milline sinu või minu elu näeb välja kinolinal.

Miks on seda meie filmis nii vähe?

Ma ei oska teiste kohta öelda, aga olen avastanud, et ega see lihtne ülesanne ole. Just see, kuidas saavutada kunstiline tase nii, et film ei jääks pelgalt sotsiaalkommentaariks. Mul on mõlema filmi puhul olnud visuaalse poole tiimiga pikki vestlusi teemal, milline on tänapäeva Eesti kinematograafiline ruum, mis ei oleks üle stiliseeritud, aga …

Et ei oleks „Aktuaalne kaamera“, aga ei mõjuks ka võltsilt?

Just. Huvitaval kombel on mu mõlema filmi peakunstnikud olnud välismaalt – „Võta või jäta“ puhul soomlane (Markku Pätilä – toim) ja „Emalõvil“ lätlane (Laura Dišlere – toim) ning nad mõlemad on öelnud, et see on paras väljakutse. Neid ajastufilmi piire, mis abistaksid esmaste valikute tegemisel ja kohe looksid vajaliku distantsi argisuse ja kinematograafia vahel, justkui ei ole.

Mis sa arvad, kas vaataja tahab rohkem kodumaist tänapäevadraamat näha?

Kui ma ei arvaks seda, siis ma ei pühendaks oma elu sellele.

Võib-olla sulle meeldib nii väga ja teed neid filme iseendale.

Ei, ma ei taha küll kõigile meeldida, aga mulle meeldib ikkagi publikuga dialoogi astuda. Mind huvitab, mida inimesed arvavad ja mida nad tunnevad. Seda, et ma muudan oma filmidega maailma, ma ei arva. (Naerab.)

Kindlasti on neid filme vaja samamoodi, nagu on vaja kõikvõimalikku tänapäevaga suhestuvat kujutavat kunsti ja muusikat. Pole küll mingit märki, et see inimesi ei huvitaks.

Vaataja ja tegija kõrval on üks tegur ka rahastus. Kuidas komisjonides tänapäevadraamasse suhtutakse?

Mul puudub teistsugune kogemus, sest ma ei ole ajaloolise draama või ulmega üritanud raha saada, seega ma ei tea, kuidas see kogemus erineb. Küll aga anti „Emalõvile“ palju vähem raha, kui me taotluses olime küsinud. Põhjenduseks toodi see, et me küsime tänapäevadraama kohta liiga palju, öeldi, et see pole ajastufilm, miks teil nii palju raha vaja on.

Võib-olla nad oleksid niikuinii vähem andnud, nemad vaesekesed peavad ju projektide vahel olemasoleva summa ära jagama ja siis seda kuidagi põhjendama, aga niimoodi seekord põhjendati ja ega see mind rõõmsaks teinud. Tegi vihaseks, kuid andis veel rohkem jõudu juurde just oma kaasajaga tegeleda.

Mida sa „Võta või jätast“ „Ema­lõvisse“ kaasa võtsid? Või siis mida sa oma debüüdist olid õppinud, mida nüüd teistmoodi tegid?

Esiteks sain kaasa võtta terve hulga inimesi, selliseid kolleege ja oma ala proffe, kelle puhul oli kohe pärast „Võta või jätat“ selge, et nendega ma lihtsalt pean koos jätkama. Operaator Erik Põllumaa, helirežissöör Seppo Vanhatalo, produtsent Ivo Felt, tegevprodutsent Johanna Trass. Inimesed on a ja o. Nii kaamera taga kui ees.

„Võta või jäta“ on suhteliselt lihtne ja lineaarne film ja sellisena oli ta ka mõeldud. „Emalõvil“ on vähemalt minu enda arust suuremad kinematograafilised ambitsioonid. Igas aspektis – loo jutustamise, visuaalse keele ja ka karakteriloome mõttes. „Võta või jäta“ oli mu esimene mängufilm, ma ei olnud isegi lühimängufilme varem teinud, seega ülesanne, mida ma kõige rohkem kartsin, osutus selleks, mida ma kõige rohkem nautisin. Töö näitlejatega. See meeldib mulle väga ja saadud kogemusest, et see oli nii mõnus ja kõige halvemini ka välja ei kukkunud, sain julgust veel vinti peale keerata ja katsetada, kuidas veelgi kaugemale minna.

Mida see täpsemalt tähendab? Milline on sinu meetod näitlejatega, kui palju annad neile ruumi katsetada?

See on ikkagi koostöö selle sõna kõige paremas mõttes. Loomulikult teen ma osatäitjaid otsides mingi valiku, aga see ei ole lõplik valik, vaid potentsiaali väljaselgitamine.

Kas sa kujutasid „Emalõvi“ stsenaariumi kirjutades kedagi juba vaimusilmas ette?

Jah, alguses kujutasin ette üht teist näitlejat, aga siis aja jooksul põhikarakter muutus nii palju, et hakkasin ikkagi juba Katariinat nägema (Katariina Unt – K. V.), kusjuures ta käis näitlejaproovis nagu kõik teised. Ma ei tea, kas ma tohin sellest rääkida, aga meie esimene casting oli katastroof.

Nüüd sa juba räägid.

Arvan, et sellest võib rääkida, sest see on huvitav ja me oleme ka omavahel sellest juttu teinud, mis see casting üldse on ja kuidas režissööri-näitleja koostööd leida.

Katariina tuli esimesel korral kohale ning oli midagi täiesti muud, kui ma temalt ootasin, aga ma olin ette veendunud, et tema on just see, keda on vaja. Ma olin täielikult tuginenud oma intuitsioonile. Siis olin tükk aega täiesti masenduses ja mõtlesin, et mis nüüd saab. Lõpuks otsustasin, et proovin teises komplektis uuesti, sest äkki oli halb päev või ta lihtsalt ei sobinud kokku teise näitlejaga. Ja nii oligi!

See pole sirgjooneline protsess, aga kui ansambel kokku oli saanud, tuli palju tööd teha. Stsenaariumi lugemine kogu näiteseltskonnaga, proovid ühekaupa, kahekaupa, kolmekaupa. Üritasime proovide käigus luua sellise flow, et pole vahet, mis stseeni me teeme. Hüppasime filmi lõpust filmi algusse ja tegime ka stseene, mida stsenaariumis üldse pole, ning vaatasime, kui kaugele üldse saab minna ning kes tuleb kaasa ja kes ei tule.

Seega määratled sa juba enne võtte algust näitlejate piirid.

Jah, sest ma tahtsin teada, millistele nuppudele tuleb vajutada, selleks et midagi saavutada või mida teha, et üle piiri minna.

Kas sa tegid seda juba ka „Võta või jäta“ ajal?

Ei, ma ei osanud seda siis veel tahtagi.

„Emalõvi“ tegeleb keeruliste, kohati isegi valgustkartvate teemadega. Kas millalgi said aru, et piirist ei tohi üle astuda?

Mult just küsiti „OPis“, miks on filmis nii rasked teemad ja kas poleks võinud olla rohkem rõõmu. Saan aru, et filmidel ja kultuuril peab olema ka kätt hoidev, parandav ja ühendav funktsioon, aga mulle üldse ei meeldi nännutamine. See ei paku meelelahutust ega ka raputust.

Ma enda arust väga suuri piire ei ületanud, kui sa ütled, et ületasin, siis väga tore. (Naerab.)

Kõikide asjade sisse ja taha tuleb kaevata, nendele otsa vaadata, lahti võtta, ennast läbi raputada. Mulle endale meeldib vaadata filme, mis panevad mind küsima, ümber mõtestama ja ka nutma. Mulle väga meeldib kinos nutta.

Kas „Emalõvi“ vaatajad võiksid ka nutta?

Ma tean, et nutavad. See kõlab nagu sadistlik jutt, et mulle meeldib inimesi nutma panna, kuid minu meelest on kino selline koht, kus võib turvaliselt nutta. Oma asjade pärast, filmis toimuva pärast, sõprade, sugulaste või kelle pärast iganes, ka maailmavalust.

Meil on küll ühiskonnas väga palju negatiivsust, aga neid foorumeid, kus ei öeldaks seda, et kogu sitt on tuleviku väetis, vaid öeldaks, et kui on sitt, siis on sitt ja nüüd lihtsalt nutame, väga ei ole.

„Emalõvi“ on kahetine film ka vaataja seisukohast: teismelised näevad konflikti ühest küljest, täiskasvanud, eriti lapsevanemad, teisest. Kui palju oled filmi juba publiku peal testinud? Kui erinevad on reaktsioonid?

Oleme teinud proovinäitamisi ja testinud väga erinevate inimeste – meeste, naiste, tüdrukute ja poiste – peal. Kõik on öelnud, et on põnev ja haarab kaasa. Muidugi, noored näevad seda nagu ikka toredasti oma mätta otsast. Ka vanemliku vastutuse teemat. Et kuidas see ema ikka nii saab ja nii ikka ei tohi, et üks tegelane on nii õudne ja loodetavasti temaga kunagi kokku ei puutu. Väga samastuvad nad ka manipuleerimise ja kiusamise temaatikaga.

Nutavad vist vanemad?

Jah, nutavad pigem lapsevanemad. Paar 15- ja 16aastast olid niiskete silmadega, aga nutavad ikkagi lapsevanemad. See on hea, sest samamoodi nagu naer on vabastav, on ka nutt vabastav. Paneb midagi liikuma.

Mainisid, et tänapäevadraamat on keeruline teha, nii et kinematograafiline ruum mõjuks usutavalt, aga mida te kunstnike meeskonnaga „Emalõvis“ Tallinna puhul taga ajasite? Tallinna huvitavalt kujutatud, sest kõik on tume ja trööstitu, kuid seal ei ole seda postsovetlikku Ida-Euroopa taaka, mis tihtipeale meie filmides tumedusega kaasa tuleb.

See on hea, et sa seda ütled, sest selle postsovetliku taaga vältimine oli teadlik, sest, olgem ausad, kui paljude meie kaasaegsete eestlaste elus see enam esteetiliselt väga rolli mängib? See on üle ekspluateeritud, välismaalased käivad filmimas selle pärast, et seda siin veel veidi on, aga kas me ise identifitseerime oma elukeskkonda enam sellisena?

Mitte väga.

Just. See oli teadlik valik. Aga kas ka trööstitu? Noh, ega veebruarikuus suurt valguse ja värvide mängu ei ole. Pealegi oli meil kindel soov kasutada hästi palju pimedust, mis tegi kõik tehniliselt ja rahaliselt keerulisemaks, aga meil oli veendumus, et pimedus annab loole palju juurde. Ja mulle endale väga meeldib pimedus, see on ka meie inimeste DNAs sees. Igatseme ühepalju nii kesksuvist lõputut päeva kui ka novembrikuu kaamost.

Kas kahe pika filmitegemistsükli järel arvad, et Eestis on hea olla režissöör, et tahaksid kohe uue filmiga alustada?

Jah, hea meelega läheksin homme võttesse.

Ütled seda tõsiselt?

Jah, täiesti tõsiselt.

Mul ei ole praegu üldse sellist tunnet, et ma enam ei taha, tahan küll, veel rohkem tahan. Tahan, sest ma pean ju režissöörina kasvama. On kaks eraldi teemat: kuidas leevendada lühiajalist filmitegemise nälga ja kuidas mahendada pikaajalist nälga. Seda pole ma veel välja mõelnud, kuidas lühiajalist nälga leevendada, aga on selge, et kuidagi tuleb seda teha. Võti võib peituda mingis lihtsuses või teistmoodi filmi tegemises.

Sa ei arva, et üks raske teekond on seljataga ja tahaksid puhata?

Rööprähklemine on see, millest väsib. Inimene ei väsi süvendatud ega mõtestatud tööst, vaid rööprähklemisest. Ma ei tunne vajadust puhata filmitegemisest, vaid kõikidest kõrvaltegevustest, mis sellega kaasas käivad.

Mis on lähiaastate kõige suuremad ülesanded, mis Eesti filmi ees ootavad?

(Naerdes.) Kõigi hulgast peaksin just mina seda vastust teadma, sest kuulun ka sellisesse seltskonda nagu filmivaldkonna strateegiagrupp.

Aga sa ei tea vastust?

(Pikk mõttepaus.) Me peaksime tegelema nendega, kes meil valdkonnas juba on ja jõudma selleni, et saadaks tihedamini ja julgemini filme teha, et tegemise rõõm oleks olemas.

Mina olen endiselt seda meelt, et mida rohkem on erinevaid filme, seda parem kõigile – režissööridele, publikule, kogu kinokultuurile. Ei pea ootama üht kuldmuna, panema kõiki mune ühte korvi või kogu aeg mõtlema, et see on nüüd läbimurre. Aga läbimurre kuhu või kelle silmis? Läbimurretega on ka see oht, et need kipuvad soodustama konjunktuuri ja see on kõige jubedam väljavaade. Ma väga loodan, kuigi müügi­mehed ja võib-olla ka poliitikud just seda ootavad, et me ei mõtle veel niipea välja „õige Eesti filmi retsepti“, kus selekteerime hoolikalt välja läänlaste silmis eksootilised elemendid meie maastikest ja inimestest ning kukume selles kastmes filme uhama.

Kui võtame teised eesti kultuuri valdkonnad, siis seal on väga selge, mis on nende pealisülesanne. Nad ei viskle sellises identiteedikriisis, sest kõigile on selge, et prioriteet on kultuuri panustamine. Aga Eesti film üritab ühe hoobiga lüüa sadat kärbest.

Praegu on see tõesti Eesti filmi probleem.

Filmitegijate pealisülesanne võiks olla panustada Eesti kultuuripuslesse, iga uue filmiga panna üks killukene juurde. Kui sellega kaasneb ka midagi muud – kommertsedu, rahvusvaheline edu või sotsiaalne peegeldus –, siis see on väga tore, aga number üks olgu eesti kultuuri panustamine.